Soov ühte seljakotti omada ei tulnud algselt mitte selle aina kasvavast populaarsusest, vaid praktilisest vajadusest. Mitte, et mu meelest iga uus ost praktiline vajadus ei oleks - vähemalt nii räägin ma endale ja abikaasale.
Ma käin tööl rattaga ja seni kasutasin veidi suuremat üleõlakotti, mis aga aeg-ajalt kippus nurkapidi tagaratta vastu minema. Tegelikult on mul üks eriti mõnus nõukaaegne mündirohekas turisti jalgratas (ka kaltsukaleid!), mis hetkel küll ootab nokitsemist kuuri all, aga ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas tal on ees uhke punutud korv ja siis ei pea ma üldse muretsema, mis kotti kanda. Seni aga käin uhkelt ringi oma seljakotiga.
 |
| Balti jaama turu kaltsukast 4.50€ |
Sattusin paar päeva tagasi vaatama tänavamoe pilte käekottidest ja mind pani veidi hämmastama seal loo all olnud kommentaar: "see seljakoti teema tundub veel veits võõras. ise ei kannaks veel.". Mulle tundub küll, et seljakotid on inimeste südamed vallutanud, täna Telliskivi kibukal võis näha neid päris mõnusas koguses - nii inimeste seljas, näpu otsas kui müügilettidel.
Kuidas teile tundub - kas seljakotid on juba massimoodi jõudnud või ikka veel esimestele julgetele? Kas ise kannate seljakotti?
P.S! Olete ehk märganud, et viimased postitused on ainult eesti keeles. Ma ei tundnud, et mu inglise keel oleks piisavalt hea ja seetõttu lasin aeg-ajalt sõbrannal või mehel tõlkida või ingliskeelne tekst üle vaadata. Kakskeelsena hoidsin blogi peamiselt mõne välismaa tuttava jaoks, kes on siinse pesa alalised lugejad ja seega vaagisin otsust üsna pikalt. Nüüd on positamine tunduvalt kiirem, mis tähendab, et ma jõuan tihedamini postitada.
Kleit on küll imeilus ja sobib selle seljakotiga nagu valatult :)
ReplyDelete