14 December 2017

Auto kui luksuskaup?


Aastaid tagasi tehti mulle kommentaar, et inimesed, kes suudavad autot omada ei tohiks kunagi öelda, et neil raha vähe, sest auto ei ole igapäevaselt vajalik vaid hoopis luksuskaup. Jäin toona ja jään ka nüüd, pärast umbes kuuajalist autota olekut, eriarvamusele.

Võtan näiteks oma vanemad, kes elavad maal, töökohast umbes 12km kaugusel. Bussiga tööpäeva alguseks ei olegi võimalik jõuda ning esimene buss, mis üldse sihtkohani sõidab läbib seda vahemaad 46minutit. Lisaks on neil bussile määratud miinimumtasu, niiet selle maa eest maksaks bussipilet 5€. Lisada siia juurde see, et mu vanemad töötavad samas kohas, niiet kulu oleks topelt. Ehk kahel inimesel kuluks iga päev tööle hilinemisega jõudmiseks 20€. Siia juurde lisada veel umbes 6km jalutuskäiku hommikul ja teist sama palju õhtul. 

Meie auto andis eelmisel kuul lõplikult otsad. Nii, et selle parandamine enam mõistlik ei olnud ja uue hankimine kohe võimalik polnud. Ehk umbes kuu aega elasime ilma autota. Õnneks elan ma vanematega võrreldes palju ligemal asulale, õigemini lausa linna kõrval. Nii me käisimegi toidupoes jala, tööle sõitsin nagu ikka rongiga ja isegi vihmaga teise linna otsa ujulasse saime jalutatud (kahe vankriga küll ja üsna märjana saabudes, aga ikkagi). Elamine linna kõrval on aga oluline märksõna, sest kuigi me oleme sõna otseses mõttes esimene maja, mis linna piiridest välja jääb, siis ametlikult kuulume me teise omavalitsusse ja see tähendab ka seda, et lapsed käivad 7km kaugusele lasteaeda. Autot omades ei ole see kunagi oluline probleem olnud, aga nüüd avastasime, et ainuke buss, millega hommikul lasteaeda jõuda läheb hommikul 7.30. Et kaks last selleks ajaks valmis saada ja bussipeatusesse viia peavad nad ärkama hiljemalt 6.40. Rääkimata sellest, et ise tagasi saada ja siis veel tööle jõuda. Kella 10ks tööle jõudmiseks ärkasin ma kell 6. Milline ajakulu! Autoga lapsi lasteaeda viies saan ärgata poolteist tundi hiljem. 

Niiet kui keegi tuleb mulle veel ütlema, et auto on ainult luksuskaup ja tema küll nii rikas pole, et endale autot lubada saaks, siis ma tahaks inimesi natuke raputada. Mul on iga päev tänu autole 2-3tundi rohkem aega, mida ma ei sisusta bussi oodates või sinna kõndides, aeglaselt kõndides. 

06 December 2017

Päkapikkudest ja jõuluvanast

Ehtisime täna töö juures kuuske ja esimest korda sel hooajal tundsin ma kerget jõulutunnet ja ootust. Ehk on mu selle aasta jõulumeeleolu tagasi hoidnud fakt, et me pool oma elutuba pidime maha lammutama ja nüüd üht osa teisest kile eraldab ja seda juba kuidagi karraga ilusaks ei tee ning poole väiksem pind tähendab ka seda, et kuusk meie elutuppa sel aastal ei mahu... Või oli asi puuduvas lumes, mille suur austaja ma siiski ainult eemalt vaadates olen. Aga kui see tunne nüüd juba peale tuli, siis püüan sest kümne küünega kinni hoida. Nii pajatangi ja veidi meie pere seisukohast päkapikkudesse ja jõuluvanasse.
Foto: Evelin Talvar