Päkapikkudest ja jõuluvanast

Ehtisime täna töö juures kuuske ja esimest korda sel hooajal tundsin ma kerget jõulutunnet ja ootust. Ehk on mu selle aasta jõulumeeleolu tagasi hoidnud fakt, et me pool oma elutuba pidime maha lammutama ja nüüd üht osa teisest kile eraldab ja seda juba kuidagi karraga ilusaks ei tee ning poole väiksem pind tähendab ka seda, et kuusk meie elutuppa sel aastal ei mahu... Või oli asi puuduvas lumes, mille suur austaja ma siiski ainult eemalt vaadates olen. Aga kui see tunne nüüd juba peale tuli, siis püüan sest kümne küünega kinni hoida. Nii pajatangi ja veidi meie pere seisukohast päkapikkudesse ja jõuluvanasse.

Foto: Evelin Talvar

Päkapikud käivad meie pere lastel küll, ainuke erinevus ehk klassikalise päkapikundusega on see, et me ei ole laste eest kunagi varjanud, et päkapikke emme-issi mängivad. Me võtsime varakult Raikoga vastu otsuse, et kui laps küsib (üle-üldiselt, mitte ainult päkapikkude kohta), siis valetama me ei hakka. Alustasime päkapikkudega nagu ikka, aga kui hakkasid tulema küsimused selle kohta, kuidas päkapikk tuppa saab või kuidas jõuluvana kõikide laste juurde jõuab jne, siis selle asemel, et rääkida võlusaanist või muust sarnasest seletasimegi, et päkapikke mängivad emme-issi ja jõuluvana on amet - nii nagu kellegi issi on politseinik on kellegi issi ka jõuluvana. Kommi sussi sisse me avalikult ei pane, vaid poetame ikka öösel ja räägime ikka, et päkapikk tõi ja kingitused kuusegi alla ei ilmu laste nähes. Aga ma pean ise hästi oluliseks, et lapsed saavad küsimustele ausad vastused ja mõistavad seda, kust asjad tulevad. Ja kuna me ei ole rõhutanud kunagi, et päkapikke olemas ei ole, vaid hoopis seda, et päkapikke mängitakse, siis ei käi meie lapsed ka teistele nö tõde kuulutamas.

Samuti ei ole me kasutanud päkapikke kui kasvatusmeetodit ehk õhtuse halva käitumise tõttu ei jää suss tühjaks, vaid need probleemid lahendame ära õhtul. Kahene lihtsalt ei vii kohe kuidagi kokku eelmise õhtu halba käitumist ja hommikust maiuseta jäämist ja see oleks hoopis potentsiaalne (loe: kindel) algus uuele tülile. Ega ise ju ka ei tahaks, et järgmine päev veel tagantjärgi keegi juba eelmisel päeval klatitud asju uuesti üles võtma hakkab...

Ma ise ei tunne, et me kuidagi jõulumaagiat sellega, laste jaoks vähendaks, et päkapikkude telgitaguse avalikustanud oleme, sest jõulud ei seisne ju üldse selles, et sinu jaoks maagiline olend sulle salaja maiust toob. Loomulikult on tükike maagiat ja armsad üllatused omal kohal, aga kas selleks ei või hoopis olla kingitus sinu lähedaselt, kes su kingisoovi on ära arvanud (või sind hoolega kuulanud) või jõululaupäeval maha sadav lumi või naabrimees, kes heast südamest ka sinu aia tagant lume ära lükkab... Ma ise olen neljalapselise pere noorim, niiet ma tegelikult ei mäleta, millal ma enam päkapikke ja jõuluvana klassikalisel kujul ei uskunud, ehk ma kasvasingi juba üles teades, et vanemad hoopis komme sussi poetavad ja kinke teevad?! Aga mäletan, et sellest hoolimata nägid vanemad vaeva ja muutsid neid hetki meie jaoks erilisemaks ja tegid näiteks akna taha lume sisse beebipapudega päkapiku jalajälgi. 

Ja sama erilisi hetki proovisime me õe ja vendadega vastu kinkida. Ma ei mäleta, kas käisin siis juba koolis, aga tahtsime kangesti vanematele ise kinke teha. Taskuraha kui seesugust me ei saanud, aga küllap mul mingi sääst sünnipäevast vms oli, sest ma ostsin isale jõuludeks hambaharja, mõned aastad hiljem oli raha rohkem ja ta sai juba taskulambi :) Niiet jõulumaagia oli täitsa olemas.