Pildipostitus: Lastega Soomes

Kell näitab üsna hilist õhtutundi, õues sajab vihma, lapsed on magamas ja mina istun klaasikesega ekraani taga ja vaatan meie nädal tagasi toimunud reisipilte. Minu jaoks oli see rohkem külaskäik õe juurde, kuid laste jaoks kahtlemata suur reis, niiet jääme siis selle reisitermini juurde, seda enam, et me see aasta lisaks õe juures olemisele ka natuke rohkem kõik koos ette võtsime. Vahvaid pilte on mul palju ning mõned enda lemmikud valin ka teile näitamiseks.

Soome jõudsime esmaspäeva lõunaks ja kuigi laeval ei olnud lastele mängunurka, siis läks laevasõit kiiresti ja nad leidsid endale ka seal ühest pisikesest trepist ja kaldteest ringi joostes tegevust. Palju raskem oli neil hoopis sadamas pool tunnikest oodata kuni õde meile vastu jõudis. Ma ei tea, kust lapsed selle energia võtavad, sest õe koju kohale jõudes olin ma üsna läbi, lapsed hakkasid aga suure hurraaga mängima ja preili meile moeetendust andma, sest õde oli varunud lastele hunniku riideid (niiet nüüd sügishooajaks ei ole mul enam mitte ühtegi riiet vaja varuda). Raianit jätavad riided üsna külmaks ja teine kord on isegi nende vahetamine paras väljakutse, see-eest preili on üks väike moeguru, kes vahetab oma riideid mitmeid kordi päevas, aga tema suureks kiituseks rändavad meil näiteks kleidid väga korrektselt riidepuuga stangele tagasi (vähemalt enamasti).

Õhtul läksime kohalikule mänguväljakule ja sõime metsa vahel metsmaasikaid. Järgmine päev aga läksime päris maasikale ühele lähedal asuvale põllule, kust õele talvevarusid korjasime ja lapsed samal ajal ennast üheks suureks maasikaks söid. Lisaks olid seal talus armsad kitsekesed, kellele lapsed kapsalehti anda said. See viimane pakkus meie vägagi marjalembelisele preilile siiski palju rohkem põnevust.

Kõige elevust tekitavamaks oli kindlasti Korkeasaari loomaaia külastamine. Paras ettevõtmine muidugi ka, sest sõitsime sinna bussiga. Alustuseks õe juurest üsna korralik (pea tunnine) jalutuskäik bussijaama, sest avastasime et koos turvatoolidega enam õe autosse tema hangitud kaksikutekäru ei mahu, sealt edasi tunnike Helsingi ja sealt veel pool tunnikest loomaaeda järgmise bussiga. Aga lapsed olid hirmus vaprad, jaksasid vastu pidada pika bussisõidu ja päeva loomaaias. Tagasi jõudsime juba uneajaks ja õhtusöögiks patustasime putkast ostetud suurte friikaportsudega. Loomaaiast endast, siis vabalt ringi kõndivad paabulinnud, kes peost sööma tulid olid kindlasti päeva hetkeks ja kaslaste suured puurid pakkusid ka palju rõõmu, aga kõigest sellest hoolimata on Tallinna loomaaed oma alati ehk mitte nii eeskujulike puuridega meie perele palju südamelähedasem. Lisaks on Tallinna oma palju liigirikkam ja lastel on seal põnevam, Soome omas kippusid tükati ka puuride vahed väga pikad olema, niiet kõnnid lihtsalt metsa vahel (endal on muidugi vahva loodust nautida, aga kahesel mitte just nii vahva).

Lisaks lihtsalt toredale olemisele jõudsime randa ja mina sain linnukese kirja selle aasta esimese ujumise kohta. Preili kaevas usinalt järve, mida muudkui veega täitis ja veidi hiljem ujusid randa pardid, kellele süüa andsime. Eelviimasel päeval jalutasime õe kodust ehk kahe kilomeetri kaugusele metsatukka mustikaid korjama/sööma, sest no kahe lapsega just erilist talvevaru ei korja, aga paar karpi sai õde külma panna siiski ja lapsed said mustikaid nosida. Mariette korjas enamuse endale ise, aga Raian muudkui sirutas oma tassi meie poole või "korjas" endale meie karbist marju. 

Küsisin Raiani käest, kuhu ta mammud pani :)