Kui ütluse järgi on kõik uus septembrikuus, siis minu jaoks tulevad muudatused kuuajase hilinemisega. Ja muudatused ei saa puudutama mitte ainult mu eraelu, vaid osad neist jõuavad ka siia blogisse ja ma siiralt loodan, et te nendega kaasa tulete ja siit ehk enda jaoks hoopis senisest rohkem leiate. Aga hakkan algusest peale.
Minu jaoks kõige suurem muudatus on uus töökoht. Laupäeval on mul Eesti Leivatööstusele viimane degusteerimine ja juba esmaspäevast asun ma sotsiaalpedagoogina tööle. Tooteesitlejana töötamine oli hea võimalus laste kõrvalt osalise ajaga tööl käia, aga nüüd, kus Raian kahe nädala pärast lasteaeda läheb ei taha ma enam õhtuti ja laupäeval tööl olla. Ma alustasin nende juures jaanuari lõpus ja olen selle ajaga õppinud nii mõndagi. Eelmine nädal kohtasin kahte neiut, kes esitlesid kolme rullbiskviiti. Andsid mulle lihtsalt taldriku ja ei rääkinud sõnagi. Ma siis mõtlesin, et ehk esimene kord ja ise ütlen, et üks on pealtnäha šokolaadiga, et mis maitsetega need ülejäänud kaks on. Vaatavad mulle lihtsalt tühja pilguga otsa ja siis vaikselt vastati. Sõin ära ja ütlesin aitäh. Ostma küll ei kippunud sellise esitluse peale.
Kaks suurimat asja, mis ma selle töö juures õppisin on, et naerata alati ja tunne tooteid. Teinekord on nii, et järjest inimesed ütlevad, et ei soovi maitsta, ise ka ju alati ei soovi, sellel ei tohi lasta tuju mõjutada. Mulle tuldi nii mitu korda ütlema, et nad tulid ainult maitsma seetõttu, et ma nii rõõmsalt naeratasin. Teine oluline asi on teada toodete ja ettevõtte kohta. Inimesi ei huvita ainult see, mis toote sees on, vaid ka pakend, ettevõtte juhi nimi jms info. Paar korda oli mul selle aja jooksul hetki, kus mult küsiti midagi, millele ma vastust ei teadnud, järgmiseks korraks uurisin ma selle välja, sest võib kindel olla, et kui sult on korra selle kohta küsitud, siis küsib keegi veel.
Mul on hea meel, et inimesed mind nii hästi omaks võtsid - mu nägu jäi Keila inimestele meelde ja oli inimesi, kes iga kord mind nähes tooteid maitsma tulid ja juttu rääkima. Lapsed lehvitasid mulle juba kaugelt ja rääkisid oma päevast lasteaias. Ainult negatiivse juhtumina on mind siiani häirima jäänud üks lugu, kus pere tuleb tooteid maitsma ja laps palub ema-isa, et ostame seda leiba. Vanemad keelduvad ja ütlevad lapsele, et mine võta parem üllatusmuna endale. No ma ei saa aru sellest, et su laps tahab leiba (ja isegi kui ta seda kodus ei söö ja see vanaks läheb, see on ju mingi 60senti) ja sa ei ole nõus neid sente välja käima, aga selle asemel pressid talle magusat peale...
Uuest tööst aga, siis ma ühtaegu olen elevil ja samas närvis. Näen unes igasugu jaburusi, kuidas lähen valeks ajaks kohale ja ma teistele ei meeldi jms. Juba mitu ööd ärkan väherdes ülesse. Mu näonahale ei meeldi see ka mitte kuidagi. Sotsiaalpedagoogina tööle asumine on mu esimene erialane töö ja ma ise usun, et kui ma seda tööd nüüd saanud poleks, siis suure tõenäosusega ei oleks ma kunagi sotsiaalvaldkonda tööle asunud. Ma ise tundsin, et lastega kodus olemisega (kuigi ma olen laste kõrvalt terve aeg vähem või rohkem töötanud) olen ma töömaastikust kõrvale jäänud ja kõhklesin, et kas mu erialased teadmised üldse ajakohased on. Õnneks on mu uus töökoht mulle suuresti tuttav, sest olen sama asutuse teises keskuses praktikal olnud ja palju tuleb tuttav ette, niiet sisse elamine peaks kergemalt minema.
Uus amet toob mulle ka uue riietuse. Kui degusteerijana eelistasin ma pigem nö kontoriroti riideid ja kaldusin enamuses
smart casuali poole, siis nüüd saab mu riietus natuke rohkem igapäevasem olema - rohkem T-särke ja teksaseid. Ma kodust välja minnes armastan end ikkagi ülesse lüüa, niiet loodetavasti näeb siin blogis nüüd tulevikus nüüd erinevamat stiili
outfitte. Uutele riietele ruumi tegemiseks tegin riidekapis põhjaliku puhastuse ja viisin koos sõbrannaga
Kodu Kirbukasse riideid müüki. Leiate meid boksist 33. Minul olid kõige kallimad esemed 10€, enamik jäi alla 5€. Minge uudistama! Ma pärast kirjutan blogis täpsemalt, kuidas läks ja palju müüdud saime.
Lisaks natuke igapäevasematele riietuste postitustele tahan ma ka siia blogisse tuua veidi teisi teemasid. Abikaasa töökoht on küll pärast lapsehoolduspuhkusel olemist alles, kuid firma ei toimi sugugi nii hästi kui 3 aastat tagasi. Mis omakorda tähendab natuke hoolikamat pere eelarvet. Ma kunagi korjasin kõik tšekid alles ja panin kirja, mis me mehega kulutasime, kuid see oli enne lapsi ja ma olin nende analüüsimises üsna laisk. Nüüd proovin hoolsam olla ja kuigi ma siia avalikult päris terve pere kulutusi tuua ei soovi, siis meie toidupoe kulutused panen kirja. Niiet natuke saab siit blogist lugeda tulevikus ka säästmisest ja pere toidule tehtud kulutustest.
Kas postitused pere toidupoe eelarvest ja menüüst (ilma retseptita, sest suurem asi kokk ma ei ole, aga nii saaksite aru, mis toite me nendest produktidest teeme) oleks midagi, mis teile`vahelduseks outfiti postitustele huvi pakuks? Põhiolemuselt jääb blogi ikkagi kaltsukablogiks, seda mul muuta plaan ei ole.
