Tuesday, September 20, 2016

OOTD: 19.09.2016

Sõbranna ei saanud mu sünnipäevale tulla, niiet kui ta pärast pakkus võimalusi välja, kuidas koos tagantjärgi tähistada ja ühe variandina teatrit mainis, olin ma müüdud. Ma olen siin blogis varem ka kirjutanud, et ma polnud kunagi teatris käinud (või no Linnahalli aegadel seal muusikali olen tegelikult vaatamas käinud ja Keila kultuurimajas tegelikult Jan Uuspõllu etendust ka). Niiet eile suundusimegi vaatama lavastust "Sugu :M", ma ei oska mingit tarka juttu lavakujundusest, akustikast, näitlejameisterlikkusest, dialoogidest jms rääkida, niiet selle jätan siit välja, aga lihtsa inimesena mulle laias laastus meeldis, kohati aga oli minu jaoks veidrust liiga palju. Pärast etenduse lõppu algas Vaba Lava teine sünnipäev, kus sai end suupistete, veini ja tordiga kostitada.

Riietusest rääkides, siis teadsin kohe, et tahan kanda oma viimast sekkarileidu ehk Viimsi kirbukalt ostetud jumpsuiti. Maksin selle eest 8€ ja tegemist oli uue esemega ehk sildid kõik küljes. Ainuke asi, mille puhul veidi kahtlesin olid jalanõud - ideaalis oleksin tahtnud kontsakingi kanda, aga kuna mu tee rongile viib otse läbi muru ja üle raudtee, siis jäin ikkagi baleriinadele kindlakaks. Juurde valisin valge pintsaku ja suure salli, et õhtul päris ära ei külmuks. Ainuke asi nagu jumpsuidiga ikka, siis vetsus käimine (eriti kui veini juua ja sinna rohkem kui korra asja on) on veidi tüütu. Ma olen ikka arvanud, et teatris käimiseks ennast pidulikult riidesse pannakse - noh, tuleb välja, et mitte sugugi kõik. Vaba Lava teater on ka ehk kraadike vabam kui nüüd ütleme Estonia, aga no rebitud teksad on ikka väga vale minu silmis.
Enne kui rongile lippasin lasin Raikol koduväravas mõned pildid teha. Taust pole minu silmis ehk päris see, aga suur enamik meie fotodest siin sünnibki ja ma ei tahtnud fotokat linna kaasa vedada. 


Kaltsukast:
Jumpsuit - Viimsi kirbukas
Kott - Like Twice



Wednesday, September 14, 2016

Uued ostud: Roosa mantel

Laupäeval oli Keilas lauluväljakul kirbukas ja kuna mul ootamatult tööpäev ära jäi, siis läksin koos preiliga ka. Läksime rattaga, sest noh nüüd me ju saame. Pealegi õuekirbukatel on rattaga palju mugavam ka, ei pea ju parkimise pärast muretsema ja kusagilt kaugemalt kõndima. Aga see selleks, ma ju hoopis tahtsin oma ühte ja ainukest ostu näidata - roosat Zara mantlit, mis maksis *trummipõrin* 5€!
Ma ei ole ammu enam nii öelda photoshoote teinud, veel vähem ise, see tähendab statiivi ja taimeriga. Täna siis tegin. Pooltel piltidel oli fookus paigast ära, aga need kaks, mida teile näitan mulle väga meeldivad. Aga pildistamise probleemi juurde, siis kahe pisikese lapse kõrvalt leida sellist aega, kus mees saaks minust pilti teha nii, et see ei hõlmaks ühte või kahte õnnetut last või et iga mu riietuse pildistamine ei muutuks perepildiks, siis äkki on Keilas mu lugejatest kedagi, kellele pilti teha meeldib ja aeg-ajalt minu peal harjutada tahaks?
Aga nüüd vaadake kui imeilus see mantel on! Eksole, ma ei kujuta seda ette? :)


Friday, September 9, 2016

Minu maanteeratas

Tänane sekkarileid ei tule mitte riidekapist vaid hoopis kuurist. Nimelt näitan ma teile oma maanteeratast, mis nüüdseks on saanud natuke naisteratta hõngu juurde.

Selle ratta lugu minu jaoks sai alguse vist oma kaks aastat tagasi kui me Saaremaale minu vanemate juurde sõitsime. Meil oli praamini aega ja järsku märkasime mingit veidrat kila-kola poodi. Me polnud algul isegi kindlad, kas seal enam pood eksisteerib, sest uksele olid sõna otseses mõttes lahtiolekuajad märkmepaberile kirjutatud. Aga pood oli täitsa avatud, peamiselt igasugu vana elektroonikat täis, aga ka natuke mööblit ja noh, paar ratast. Minu ratas jäi silma eelkõige oma helesinise/mündirohelise värvi tõttu (ma ei suuda otsustada kumb ta on - päris helesinine nagu pole aga mündirohelise jaoks on ta mu meelest nõks liiga helesinine). Ma isegi ei plaaninud seda toona ära osta, aga Raiko küsis, et noh, kas ostame. Hinnas kauplesime umbes poole alla ja kui ma ei eksi, siis lõppsummaks jäi 15€.
Igatahes senini ta seisis õnnetult kuuris, sest kummid olid katki, kett maas ja pidurid polnud päris töökorras. Eelmisel kuul viisin ta lõpuks Keila rattapoodi, kus lasin ta minimaalselt korda teha, see tähendab, et mul ei olnud oluline, et nad sinna originaaljuppe hangiks või paneks rattale uued helkurid või iga roosteraasu maha kraabiks, vaid et rattaga sõita võimalik oleks. Parandus läks muidugi mitu korda rohkem maksma kui ratas ise, lõviosa arvest moodustasid uued sise- ja väliskummid. Ise nokitsesime külge puuduvad helkurid ja sadula (tähendab need sain papsilt, kes oli neid meie vanadelt ratastelt alles hoidnud), uue lenksupaela ja korvi ning valmis ta saigi!

Raiko ostsis eile enda rattale ka rattatooli, niiet täna käisimegi terve perega kahetunnisel tiirul. Me elame tegelikult toidupoele naeruväärselt lähedal, aga jalgsi on laste jaoks siiski natuke liiga pikk maa ja nii me muudkui autoga liiklemegi, loodetavasti saab nüüd mõned autosõidud ka jalgrattaga liikumise vastu välja vahetatud.

Kaltsukast:
Jalgratas
Pluus: Aarete Laegas
Püksid: Leiupood
Seljakott: Balti jaama turg