30 September 2016

Kõik on uus oktoobrikuus

Kui ütluse järgi on kõik uus septembrikuus, siis minu jaoks tulevad muudatused kuuajase hilinemisega. Ja muudatused ei saa puudutama mitte ainult mu eraelu, vaid osad neist jõuavad ka siia blogisse ja ma siiralt loodan, et te nendega kaasa tulete ja siit ehk enda jaoks hoopis senisest rohkem leiate. Aga hakkan algusest peale.

Minu jaoks kõige suurem muudatus on uus töökoht. Laupäeval on mul Eesti Leivatööstusele viimane degusteerimine ja juba esmaspäevast asun ma sotsiaalpedagoogina tööle. Tooteesitlejana töötamine oli hea võimalus laste kõrvalt osalise ajaga tööl käia, aga nüüd, kus Raian kahe nädala pärast lasteaeda läheb ei taha ma enam õhtuti ja laupäeval tööl olla. Ma alustasin nende juures jaanuari lõpus ja olen selle ajaga õppinud nii mõndagi. Eelmine nädal kohtasin kahte neiut, kes esitlesid kolme rullbiskviiti. Andsid mulle lihtsalt taldriku ja ei rääkinud sõnagi. Ma siis mõtlesin, et ehk esimene kord ja ise ütlen, et üks on pealtnäha šokolaadiga, et mis maitsetega need ülejäänud kaks on. Vaatavad mulle lihtsalt tühja pilguga otsa ja siis vaikselt vastati. Sõin ära ja ütlesin aitäh. Ostma küll ei kippunud sellise esitluse peale.
Kaks suurimat asja, mis ma selle töö juures õppisin on, et naerata alati ja tunne tooteid. Teinekord on nii, et järjest inimesed ütlevad, et ei soovi maitsta, ise ka ju alati ei soovi, sellel ei tohi lasta tuju mõjutada. Mulle tuldi nii mitu korda ütlema, et nad tulid ainult maitsma seetõttu, et ma nii rõõmsalt naeratasin. Teine oluline asi on teada toodete ja ettevõtte kohta. Inimesi ei huvita ainult see, mis toote sees on, vaid ka pakend, ettevõtte juhi nimi jms info. Paar korda oli mul selle aja jooksul hetki, kus mult küsiti midagi, millele ma vastust ei teadnud, järgmiseks korraks uurisin ma selle välja, sest võib kindel olla, et kui sult on korra selle kohta küsitud, siis küsib keegi veel.

Mul on hea meel, et inimesed mind nii hästi omaks võtsid - mu nägu jäi Keila inimestele meelde ja oli inimesi, kes iga kord mind nähes tooteid maitsma tulid ja juttu rääkima. Lapsed lehvitasid mulle juba kaugelt ja rääkisid oma päevast lasteaias. Ainult negatiivse juhtumina on mind siiani häirima jäänud üks lugu, kus pere tuleb tooteid maitsma ja laps palub ema-isa, et ostame seda leiba. Vanemad keelduvad ja ütlevad lapsele, et mine võta parem üllatusmuna endale. No ma ei saa aru sellest, et su laps tahab leiba (ja isegi kui ta seda kodus ei söö ja see vanaks läheb, see on ju mingi 60senti) ja sa ei ole nõus neid sente välja käima, aga selle asemel pressid talle magusat peale...

Uuest tööst aga, siis ma ühtaegu olen elevil ja samas närvis. Näen unes igasugu jaburusi, kuidas lähen valeks ajaks kohale ja ma teistele ei meeldi jms. Juba mitu ööd ärkan väherdes ülesse. Mu näonahale ei meeldi see ka mitte kuidagi. Sotsiaalpedagoogina tööle asumine on mu esimene erialane töö ja ma ise usun, et kui ma seda tööd nüüd saanud poleks, siis suure tõenäosusega ei oleks ma kunagi sotsiaalvaldkonda tööle asunud. Ma ise tundsin, et lastega kodus olemisega (kuigi ma olen laste kõrvalt terve aeg vähem või rohkem töötanud) olen ma töömaastikust kõrvale jäänud ja kõhklesin, et kas mu erialased teadmised üldse ajakohased on. Õnneks on mu uus töökoht mulle suuresti tuttav, sest olen sama asutuse teises keskuses praktikal olnud ja palju tuleb tuttav ette, niiet sisse elamine peaks kergemalt minema.
Uus amet toob mulle ka uue riietuse. Kui degusteerijana eelistasin ma pigem nö kontoriroti riideid ja kaldusin enamuses smart casuali poole, siis nüüd saab mu riietus natuke rohkem igapäevasem olema - rohkem T-särke ja teksaseid. Ma kodust välja minnes armastan end ikkagi ülesse lüüa, niiet loodetavasti näeb siin blogis nüüd tulevikus nüüd erinevamat stiili outfitte. Uutele riietele ruumi tegemiseks tegin riidekapis põhjaliku puhastuse ja viisin koos sõbrannaga Kodu Kirbukasse riideid müüki. Leiate meid boksist 33. Minul olid kõige kallimad esemed 10€, enamik jäi alla 5€. Minge uudistama! Ma pärast kirjutan blogis täpsemalt, kuidas läks ja palju müüdud saime.

Lisaks natuke igapäevasematele riietuste postitustele tahan ma ka siia blogisse tuua veidi teisi teemasid. Abikaasa töökoht on küll pärast lapsehoolduspuhkusel olemist alles, kuid firma ei toimi sugugi nii hästi kui 3 aastat tagasi. Mis omakorda tähendab natuke hoolikamat pere eelarvet. Ma kunagi korjasin kõik tšekid alles ja panin kirja, mis me mehega kulutasime, kuid see oli enne lapsi ja ma olin nende analüüsimises üsna laisk. Nüüd proovin hoolsam olla ja kuigi ma siia avalikult päris terve pere kulutusi tuua ei soovi, siis meie toidupoe kulutused panen kirja. Niiet natuke saab siit blogist lugeda tulevikus ka säästmisest ja pere toidule tehtud kulutustest.

Kas postitused pere toidupoe eelarvest ja menüüst (ilma retseptita, sest suurem asi kokk ma ei ole, aga nii saaksite aru, mis toite me nendest produktidest teeme) oleks midagi, mis teile`vahelduseks outfiti postitustele huvi pakuks? Põhiolemuselt jääb blogi ikkagi kaltsukablogiks, seda mul muuta plaan ei ole.

20 September 2016

OOTD: 19.09.2016

Sõbranna ei saanud mu sünnipäevale tulla, niiet kui ta pärast pakkus võimalusi välja, kuidas koos tagantjärgi tähistada ja ühe variandina teatrit mainis, olin ma müüdud. Ma olen siin blogis varem ka kirjutanud, et ma polnud kunagi teatris käinud (või no Linnahalli aegadel seal muusikali olen tegelikult vaatamas käinud ja Keila kultuurimajas tegelikult Jan Uuspõllu etendust ka). Niiet eile suundusimegi vaatama lavastust "Sugu :M", ma ei oska mingit tarka juttu lavakujundusest, akustikast, näitlejameisterlikkusest, dialoogidest jms rääkida, niiet selle jätan siit välja, aga lihtsa inimesena mulle laias laastus meeldis, kohati aga oli minu jaoks veidrust liiga palju. Pärast etenduse lõppu algas Vaba Lava teine sünnipäev, kus sai end suupistete, veini ja tordiga kostitada.

Riietusest rääkides, siis teadsin kohe, et tahan kanda oma viimast sekkarileidu ehk Viimsi kirbukalt ostetud jumpsuiti. Maksin selle eest 8€ ja tegemist oli uue esemega ehk sildid kõik küljes. Ainuke asi, mille puhul veidi kahtlesin olid jalanõud - ideaalis oleksin tahtnud kontsakingi kanda, aga kuna mu tee rongile viib otse läbi muru ja üle raudtee, siis jäin ikkagi baleriinadele kindlakaks. Juurde valisin valge pintsaku ja suure salli, et õhtul päris ära ei külmuks. Ainuke asi nagu jumpsuidiga ikka, siis vetsus käimine (eriti kui veini juua ja sinna rohkem kui korra asja on) on veidi tüütu. Ma olen ikka arvanud, et teatris käimiseks ennast pidulikult riidesse pannakse - noh, tuleb välja, et mitte sugugi kõik. Vaba Lava teater on ka ehk kraadike vabam kui nüüd ütleme Estonia, aga no rebitud teksad on ikka väga vale minu silmis.
Enne kui rongile lippasin lasin Raikol koduväravas mõned pildid teha. Taust pole minu silmis ehk päris see, aga suur enamik meie fotodest siin sünnibki ja ma ei tahtnud fotokat linna kaasa vedada. 


Kaltsukast:
Jumpsuit - Viimsi kirbukas
Kott - Like Twice



14 September 2016

Uued ostud: Roosa mantel

Laupäeval oli Keilas lauluväljakul kirbukas ja kuna mul ootamatult tööpäev ära jäi, siis läksin koos preiliga ka. Läksime rattaga, sest noh nüüd me ju saame. Pealegi õuekirbukatel on rattaga palju mugavam ka, ei pea ju parkimise pärast muretsema ja kusagilt kaugemalt kõndima. Aga see selleks, ma ju hoopis tahtsin oma ühte ja ainukest ostu näidata - roosat Zara mantlit, mis maksis *trummipõrin* 5€!
Ma ei ole ammu enam nii öelda photoshoote teinud, veel vähem ise, see tähendab statiivi ja taimeriga. Täna siis tegin. Pooltel piltidel oli fookus paigast ära, aga need kaks, mida teile näitan mulle väga meeldivad. Aga pildistamise probleemi juurde, siis kahe pisikese lapse kõrvalt leida sellist aega, kus mees saaks minust pilti teha nii, et see ei hõlmaks ühte või kahte õnnetut last või et iga mu riietuse pildistamine ei muutuks perepildiks, siis äkki on Keilas mu lugejatest kedagi, kellele pilti teha meeldib ja aeg-ajalt minu peal harjutada tahaks?
Aga nüüd vaadake kui imeilus see mantel on! Eksole, ma ei kujuta seda ette? :)


09 September 2016

Minu maanteeratas

Tänane sekkarileid ei tule mitte riidekapist vaid hoopis kuurist. Nimelt näitan ma teile oma maanteeratast, mis nüüdseks on saanud natuke naisteratta hõngu juurde.

Selle ratta lugu minu jaoks sai alguse vist oma kaks aastat tagasi kui me Saaremaale minu vanemate juurde sõitsime. Meil oli praamini aega ja järsku märkasime mingit veidrat kila-kola poodi. Me polnud algul isegi kindlad, kas seal enam pood eksisteerib, sest uksele olid sõna otseses mõttes lahtiolekuajad märkmepaberile kirjutatud. Aga pood oli täitsa avatud, peamiselt igasugu vana elektroonikat täis, aga ka natuke mööblit ja noh, paar ratast. Minu ratas jäi silma eelkõige oma helesinise/mündirohelise värvi tõttu (ma ei suuda otsustada kumb ta on - päris helesinine nagu pole aga mündirohelise jaoks on ta mu meelest nõks liiga helesinine). Ma isegi ei plaaninud seda toona ära osta, aga Raiko küsis, et noh, kas ostame. Hinnas kauplesime umbes poole alla ja kui ma ei eksi, siis lõppsummaks jäi 15€.
Igatahes senini ta seisis õnnetult kuuris, sest kummid olid katki, kett maas ja pidurid polnud päris töökorras. Eelmisel kuul viisin ta lõpuks Keila rattapoodi, kus lasin ta minimaalselt korda teha, see tähendab, et mul ei olnud oluline, et nad sinna originaaljuppe hangiks või paneks rattale uued helkurid või iga roosteraasu maha kraabiks, vaid et rattaga sõita võimalik oleks. Parandus läks muidugi mitu korda rohkem maksma kui ratas ise, lõviosa arvest moodustasid uued sise- ja väliskummid. Ise nokitsesime külge puuduvad helkurid ja sadula (tähendab need sain papsilt, kes oli neid meie vanadelt ratastelt alles hoidnud), uue lenksupaela ja korvi ning valmis ta saigi!

Raiko ostsis eile enda rattale ka rattatooli, niiet täna käisimegi terve perega kahetunnisel tiirul. Me elame tegelikult toidupoele naeruväärselt lähedal, aga jalgsi on laste jaoks siiski natuke liiga pikk maa ja nii me muudkui autoga liiklemegi, loodetavasti saab nüüd mõned autosõidud ka jalgrattaga liikumise vastu välja vahetatud.

Kaltsukast:
Jalgratas
Pluus: Aarete Laegas
Püksid: Leiupood
Seljakott: Balti jaama turg

05 September 2016

OOTD: 05.09.2016

Teate küll seda kõik on uus septembrikuus? Noh, nii ka mul. Õigemini praegu on veel kõik vana. Nii ka mina, sest tänase seisuga olen ma nüüd ametlikult 25. Aga tegelikult saime viimasel hetkel Raianile lasteaiakoha, niiet alates oktoobri keskelt on mul kaks lasteaialast. Mis omakorda tähendab seda, et mina hakkasin endale uut töökohta vaatama. Praegune töökoht oli küll hea laste kõrvalt töötamiseks, aga nüüd on mul esimene kord elus aeg hakata vaatama töökohta, kuhu panustada ja pidama jääda. Omamoodi põnev, aga samas hirmutav ka. Ja sellest viimasest osast on mu muidu alati iseenesest korras näonahk kõvasti märku andnud.
Lisaks olen ma püüdnud maksimaalselt ära kasutada seda, et praegu veel suure osa ajast kodus olen ja tegelenud kõikvõimalike aia- ja ehitusprojektidega. Ja nii see vaikus on siin paar nädalat maad võtnud, aga ma luban, et ei lähe siit veel kusagile.
Ma olen alati rääkinud, et mu sünnipäev on suve lõpus, aga täna ütleks küll, et pigem sügise alguses. Iseenesest sellised vihmata sügisilmad mulle väga meeldivad ja kui selga ajada soe karvane vest, siis võib ju rõõmsalt Põhjamaa naine olla küll. Kuna ma etteruttavalt sünnipäeva peo ära pidasin, siis tänane riietus ei ole grammigi pidulik, vaid hoopis hästi mugav ja igapäevane ning parajalt mugav, et pärast ühele linnatiirule jalgrattaga minna. Ja täiesti juhuslikult täielik kaltsukaoutfit.

Kaltsukast:
Vest: osta.ee
Sviiter, püksid: Aarete Laegas
Vöö: Telliskivi kirbuturg
Kott: Roosna-Alliku kaltsukas
Jalanõud: Paavli kaltsukas