OOTD: 10.04.2017

Kes hommikust postitust luges, siis juba teab, et peaaegu terve nädala näeb siin 6 eseme erineva kombineerimise tulemusel kokku pandud outfitte. Kusjuures valiku, mis need 6 riideeset peaks olema, tegemine ei olnud üldse lihtne - üritasin olla võimalikult praktiline ja valida esemed, mis kõik omavahel sobiks ja mille kombineerimine mulle võimalikult palju erinevaid kombosi annaks. Aga tee, mis tahad, 6 eset on ikkagi 6 eset, niiet võimalusi on üsna piiratult. Üritan selle nädala jooksul suuremat rõhku aksessuaaridele panna, et tegelikult samast outfitist võimalikult erinev tulemus välja võluda :)

Tegin statiivi abil pilte, endast, aga lapsed tulid samal ajal lasteaiast koju ja vaikselt imbusid ka pildile. Tulemuseks on pea terve pere fotol :)

OOTD: 05.04.2017

Ilma pikema jututa tänane riietus - mugav ja lihtne ja ma tean, et ma olen kõikides viimastes postitustes seda seljakotti näidanud, aga see mahutab ausalt nii palju. Ma käin tööl rongiga, niiet mul on enamasti seal lugemiseks kaasas raamat ja märkmik, kuhu ma kõiki oma tarku mõtteid kirja panen, no näiteks, et palgapäeval ihukarva pesu osta. Mitte, et see meelest ära läheks, aga mulle meeldib nimekirju teha. Kasvõi seda, millised kodused toimetused ühel või teisel nädalal ette võtta, millised rahalised kohustused mul järgmisel kuul on, kuigi need on tegelikult kuust-kuusse samad, aga mulle meeldib kui asjad on paberil kirjas, see kuidagi annab mulle automaatselt tunde, et asjad on kontrolli all. Lisaks märkmikule ja raamatule võtan ma endale lõuna kaasa, need kolm on mu igapäevast peab-kotti-ära-mahtuma ja üllatavalt paljudesse ei mahu, sest ma ei taha toidukarpi kotis serviti keerata, parem on Murphyt mitte välja kutsuda.

OOTD: Roosa

Täna on mul teile näitamiseks ühe paar päeva tagasi kantud riietuse fotod. Plaanisin neid sama päeva õhtul postitada, aga ma suutsin haigeks jääda ja kuigi ma juba ööl vastu kolmapäeva kurgus kahtlast kriipimist tundsin ja kohe ka rohtu võtsin, siis praeguseks hetkeks ei ole seis sugugi parem. Neelata on väga valus, lisaks mingi kahtlane seljavalu, mis ei pruugi tingimata haigusega seotud olla, vaid võib tuleneda ka töö juures tõstmisest. Ärme unusta ka kerget nohu ja päev otsa kestnud peavalu. Ma ei tea, kas see aasta ongi haigestumisi rohkem või lihtsalt minu tervis kehvem, aga no ma olen juba viimasel ajal nii kord kuus töbine. Ma kahtlustan, et oma osa on ka töökohal, kus palju lapsi ja mõni neist ikka ilmub kohale nohuse-köhasena. Niiet põhimõtteliselt on see vist umbes sama nagu lapsed esimest aastat lasteaias, kus nad haiged on kui terved.

OOTD: 15.03.2017

Ma mõtlesin, kas tänast outfiti postitust mitte homseks jätta, sest vahel ei kuule minust siin blogis kaks nädalat midagi ja siis korrapealt kaks postitust samal päeval. Aga mul on mingi hull kevade tuhin peal. Kevad kusjuures on mu vaieldamatult lemmik aastaaeg - peamiselt seetõttu, et talv ei meeldi mulle üldse. Ma muutun talvel uimaseks ja vaevlen energiapuuduses, millega mõnikord kaasneb ka tigedam meeleolu, aga nii kui õhus on kevadet tunda, tuleb mul hunnikuga energiat ja ma kodus muudkui mässaks - küll ehitaks ja tõstaks tubades mööblit ringi, küll pistaks juba seemneid mulda ja prooviks siit-sealt riisuda ja siis ma tahaks igal pool käia ja teha. See, kas ma jõuan on muidugi iseasi.

OOTD: 01.03.2017

Hei!

Üle pika aja saan teid jälle outfiti piltidega kostitada. Mu viimased pildistamised on sõna otseses mõttes olnud 5 minutiga tehtud ja siis kiire sammuga rongile. Pooltel kordadel saab sedasi pildistades asja ja pooltel mitte nii väga.

Kolmapäeval oli meil mehega võimalus reaalselt üle mitme aasta koos kinno minna. Eraldi käime ikka üksjagu väljas, aga koos minna on alati keeruline, sest tekib see klassikaline lapsehoidmise probleem. See kord ulatas töökaaslane mulle abikäe ja vaatas paar tundi lapsi.

OOTD: 22.02.2017

Üks mu klassikalistest tööl käimise ja "busy mom" riietustest. Üle pika aja läksid lapsed jälle lasteaeda, seejärel jäi mul koju tagasi jõudes veel nii 10 minutit, et rongile tormata (ja neist 10st 5 ma tegin pilte). Aga jumal tänatud, et mulle tegelikult meeldib vara üleval olla ja siis kui kõik teised veel magavad kodus toimetada. Pange tähele, et ma ei kirjuta, et meeldib vara ärgata, see ei meeldi, aga kui ma juba ülesse end saanud olen, siis on kõik hästi.

Minu maanteeratas

Tänane sekkarileid ei tule mitte riidekapist vaid hoopis kuurist. Nimelt näitan ma teile oma maanteeratast, mis nüüdseks on saanud natuke naisteratta hõngu juurde.

Selle ratta lugu minu jaoks sai alguse vist oma kaks aastat tagasi kui me Saaremaale minu vanemate juurde sõitsime. Meil oli praamini aega ja järsku märkasime mingit veidrat kila-kola poodi. Me polnud algul isegi kindlad, kas seal enam pood eksisteerib, sest uksele olid sõna otseses mõttes lahtiolekuajad märkmepaberile kirjutatud. Aga pood oli täitsa avatud, peamiselt igasugu vana elektroonikat täis, aga ka natuke mööblit ja noh, paar ratast. Minu ratas jäi silma eelkõige oma helesinise/mündirohelise värvi tõttu (ma ei suuda otsustada kumb ta on - päris helesinine nagu pole aga mündirohelise jaoks on ta mu meelest nõks liiga helesinine). Ma isegi ei plaaninud seda toona ära osta, aga Raiko küsis, et noh, kas ostame. Hinnas kauplesime umbes poole alla ja kui ma ei eksi, siis lõppsummaks jäi 15€.

Igatahes senini ta seisis õnnetult kuuris, sest kummid olid katki, kett maas ja pidurid polnud päris töökorras. Eelmisel kuul viisin ta lõpuks Keila rattapoodi, kus lasin ta minimaalselt korda teha, see tähendab, et mul ei olnud oluline, et nad sinna originaaljuppe hangiks või paneks rattale uued helkurid või iga roosteraasu maha kraabiks, vaid et rattaga sõita võimalik oleks. Parandus läks muidugi mitu korda rohkem maksma kui ratas ise, lõviosa arvest moodustasid uued sise- ja väliskummid. Ise nokitsesime külge puuduvad helkurid ja sadula (tähendab need sain papsilt, kes oli neid meie vanadelt ratastelt alles hoidnud), uue lenksupaela ja korvi ning valmis ta saigi!

Raiko ostsis eile enda rattale ka rattatooli, niiet täna käisimegi terve perega kahetunnisel tiirul. Me elame tegelikult toidupoele naeruväärselt lähedal, aga jalgsi on laste jaoks siiski natuke liiga pikk maa ja nii me muudkui autoga liiklemegi, loodetavasti saab nüüd mõned autosõidud ka jalgrattaga liikumise vastu välja vahetatud.

Kaltsukast:

Jalgratas

Pluus: Aarete Laegas

Püksid: Leiupood

Seljakott: Balti jaama turg

OOTD: 27.05.2016

Käisime pärast minu tööpäeva kiirel pildistamisel - see tähendab, et lapsed jätsime autosse ja auto kõrval tegime kiire viie minuti klõpsimise. Üllatuslikul kombel jäin ma tänaste piltidega koguni nii rahule, et natuke raske on valida, mida jätta ja mida võtta.

Riietus tuli veidi selline college girl hõnguline, pearoll on siin jakil, mis on mu esimene Paavli e-poe ost (see tähendab, tegelikult ostis Raiko sealt ja ma pookisin selle jaki ta ostule külge). Kogu riietus on oma üldmuljelt pigem natuke kindlapeale minek - teada on, et erinevate halli toonide kombineerimine toimib alati. Riietust hakkasin "üles ehitama" seelikust, kappi vaadates teadsin, et tahan täna seda kanda.  Algselt mõtlesin selle juurde valida musta kergelt läbipaistva pluusi, aga tööle minekuks see ei sobinud ja mustritega/mitmevärvilist pluusi ei soovinud, mis seelikuga pigem võistlema hakkaks. Et outfitile veidi  iseloomu ja särtsu anda, valisin algselt rohelise õlakoti, aga viimasel hetkel tundsin, et seljakott toimiks siiski paremini ja vahetasin koti välja.

Kaltsukast:
Jakk: Paavli e-pood
Seelik: Keila turu kaltsukas
Jalatsid: Aarete Laegas
Kott: Balti jaama turg

OOTD: 08.10.2015, beebikino

Ma olen väga kehv facebooki jagamistes osaleja. Ma ausalt öeldes väga ei mõista neid inimesi, kelle lehele minnes võibki kerima jääda enne kui mõne muu postituse kui loosimismängu jagamise leiab. Ma ise mõned korrad kvartalis ka mõnes ikka osalen, peamiselt kodu või aiaga seotud loosimistes, aga eile jätsin oma kommentaari Libero beebikas postituse alla ja võitsin beebikino külastuse. Hurrei!

Esimese lapsega ma kordagi beebikinos ei käinud ja ma kahtlustan, et ta ei suudaks praegugi, veidi rohkem kui 2. aastasena, seal terve filmi ajal vastu pidada. Raian on täiesti teistmoodi laps, kes võib vabalt tissi otsa tuttu jääda ja hea meelega seltskonnas viibib. Umbes tunnike vaatas Raian saalis ringi ja enne filmi algust mängis kinoekraani ees põrandal mänguasjadega, siis kustus sülle ära ja filmi lõpus pidin ta ise üles äratama.

Kuna ma ei olnud kunagi varem beebikinos käinud, siis polnud mul õrna aimugi, et kus ma vajadusel mähkmeid vahetada saan, kui palju saalis valgust on ja kas üle filmi kostub hoopis beebikisa. Kuigi ma mähkmeid lapsel vahetama ei pidanud, siis mähkimislaud oli saali ukse taga ja saalis jäeti tuled põlema ning beebikisa ka ei olnud, mõni laps aeg-ajalt natuke häält tegi, aga see oli ka kõik. Meie saalis (lisaks sellele oli samal ajal ka kahes teises saalis beebikino) oli üldse üsna vähe inimesi, ehk kusagil 10 inimest oma lastega. Vaatasin "Paan: Reis Eikunagimaale" ja kuigi ma ei ole üldse selliste kogupere fantaasiafilmide austaja, siis tegelikult oli päris huvitav. Ja Garret Hedlund (mulle küll täiesti tundmatu nimi, aga pean tunnistama, et ma tean ehk kokku 5 näitlejat) on oi kui seksikas! ja kodus välja saada oli tore. Veidi beebinänni sai ka proovimiseks: püreesid ja beebivõimlemise kinkekaart ja Libero mähkmeid jms pudi-padi.

Kaltsukas:
Jalanõud: Paavli kaltsukas
Kott: Balti jaama turg
Jakk: Keila turu kaltsukas
Pluus: Keila turu kaltsukas
Sall: Keila turu kaltsukas

OOTD: 22.07.2015 ja Uued ostud: valged teksad

Ma olen üks neist õnnelikest, kes lahkus haiglast pärast sünnitust raseduseelse kaaluga, kuid sellest hoolimata ei lähe suur osa mu varasematest riietest mulle selga. Peamiselt natuke suurema puusajoone pärast, aga oma pisike roll on mõne kõhul üleliigse sentimeetri pärast ka. Nii ma üks päev avastasin, et mulle ei lähe pooled varasematest pükstest jalga. Väikeste lastega on aga pooled riided mul alati pesus, seega ei jäägi justkui väga palju valikut selga panemiseks.
Pühapäeval sattusin Mustika keskusesse, peamiselt küll Abakhani riidevärvi ostma, aga tegin kiire kõrvalpõike Humanasse ka. Ja mida ma nägin - kolm paari valgeid teksaseid, kõik minu suuruses. Endale napsasin muidugi kõige ilusama paari :) Maksid 5.50€.

Tänase outfiti kohta pean muidugi üles tunnistama, et päeval kodus olles ma vahetasin need kodusemate riiete vastu ümber ja õhtul külla minnes panin uuesti selga. Muidu need valged püksid poleks küll ühtuni puhtana vastu pidanud.
Nagu näha, siis juuksed läbisid ka kerge uuenduskuuri. Lõikas hoopis mehe õde ja pisaraid ka ei valanud, niiet tunduvalt edukam kui mu viimatine juukselõikus juuksuri juures. 

Kaltsukast:

Tuunika

Jalanõud

Tagi: Like Twice

Teksad: Humana

Kott: Balti jaama turg

OOTD: 20.07.2015

Eestimaa ilm on juba kord selline, et kampsuneid pole mõte pärast talve ära panna, sest suvel läheb neid sama tihti vaja. Et riietus aga päris talviseks ei kisuks, siis kombineerisin kampsuni siiski miniseelikuga, seljakott osutus valikuks puhtalt mugavusest, sest läksin lastega Keila peale vankriga. Kodust välja minnes mõtlesin korraks, et ehk ikka on kampsun liiast, aga tegelikult jäime paduvihma kätte, niiet kaks tundi hiljem koju jõudes olin nagu uppunud rott. Ei kujuta ette kui külm mul veel siis oleks olnud, kui midagi suvisemat oleksin valinud ja thank god, et statiivi ja taimeriga ennem mõned pildid tegin.

Kaltsukast:

Jalanõud

Kott: Balti jaama turg

Kampsun: Keila turu kaltsukas

OOTD

Pilte ühest soojast pühapäevast septembri alguses, kui sai perega üks vahva päev Nõmmel veedetud. Mariette avastas sellel päeval enda jaoks pihlakamarjad, nüüd iga kord kui pihlakast mööda jalutame nõuab preili valjuhäälselt välja sirutatud käega puu all marju. 

Kaltsukast:
Tuunika: Leiupood
Retuusid: Kalevi kirbukas
Jalatsid: Leiu2
Kott: Balti jaama turg

Uued ostud: backpack

Soov ühte seljakotti omada ei tulnud algselt mitte selle aina kasvavast populaarsusest, vaid praktilisest vajadusest. Mitte, et mu meelest iga uus ost praktiline vajadus ei oleks - vähemalt nii räägin ma endale ja abikaasale.

Ma käin tööl rattaga ja seni kasutasin veidi suuremat üleõlakotti, mis aga aeg-ajalt kippus nurkapidi tagaratta vastu minema. Tegelikult on mul üks eriti mõnus nõukaaegne mündirohekas turisti jalgratas (ka kaltsukaleid!), mis hetkel küll ootab nokitsemist kuuri all, aga ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas tal on ees uhke punutud korv ja siis ei pea ma üldse muretsema, mis kotti kanda. Seni aga käin uhkelt ringi oma seljakotiga.

Balti jaama turu kaltsukast 4.50€

Sattusin paar päeva tagasi vaatama tänavamoe pilte käekottidest ja mind pani veidi hämmastama seal loo all olnud kommentaar: "see seljakoti teema tundub veel veits võõras. ise ei kannaks veel.". Mulle tundub küll, et seljakotid on inimeste südamed vallutanud, täna Telliskivi kibukal võis näha neid päris mõnusas koguses - nii inimeste seljas, näpu otsas kui müügilettidel.

Kuidas teile tundub - kas seljakotid on juba massimoodi jõudnud või ikka veel esimestele julgetele? Kas ise kannate seljakotti?

P.S! Olete ehk märganud, et viimased postitused on ainult eesti keeles. Ma ei tundnud, et mu inglise keel oleks piisavalt hea ja seetõttu lasin aeg-ajalt sõbrannal või mehel tõlkida või ingliskeelne tekst üle vaadata. Kakskeelsena hoidsin blogi peamiselt mõne välismaa tuttava jaoks, kes on siinse pesa alalised lugejad ja seega vaagisin otsust üsna pikalt. Nüüd on positamine tunduvalt kiirem, mis tähendab, et ma jõuan tihedamini postitada.