Olen mõelnud pikalt, et kas ja kuidas järgnevat lugu kirjutada. Võtsin pika mõtlemisaja, et mitte esmaste emotsioonide ajel kirjutada ning nüüd näin olevat valmis kirjutama sellest, kuidas lihtsast facebooki jagamismängust saab hunnik draamat.
Kirjutasin mais postituse Rimongodi poest, meenutuseks kiika
SIIA. Ehk nagu toona juba mainisin, siis võitsin nende facebooki mängu, kus auhinnaks oli personaalne redisain. Mul oli üks kasutatult ostetud vana pulmakleit, mida plaanisin kasutada mingiks huvitavaks pildistamiseks. Tegelikkuses ei läinud see mulle korralikult selga, aga sellel oli ilus pits. Enda pulmakleit oli mul selleks ajaks juba ostetud ja kui ma algselt unistasin vanaaegsest pikkade käiste ja kraega kleidist, siis mu kleit ei olnud üldse selline, aga seda proovides teadsin, et see on see! Mu kleit oli aga ilma õlapaelteta ja nii tekkis mõte, et vähemalt registreerimiseks lasta vanast kleidist teha väike pitsjakk ja nii tekiks ka efekt mu pikkade käiste ja kraega kleidist.
30. aprillil sain poes kokku poe omaniku Lauraga ja õmbleja Ingridiga. Rääkisime idee läbi, õmbleja võttis mõõdud ja kõik oli ilus-tore. Kuna mu pulmad olid alles augustis ja Ingrid Rimongodis igapäevaselt ei töötanud, siis jäi kokkulepe, et minu projektiga alustatakse juunis ja õmblejaga suhtleme läbi Laura ehk poe omaniku.
20. juuniks ei olnud ma saanud mingit infot, niiet kirjutasin ise. Kirjale vastust ei järgnenud, nagu ka 1. juulil kirjutatud kirjale. Siis otsustasin kirjutada nende meilile (seni suhtlesime läbi facebooki). Sellele sain vastuse 8. juulil, päev enne olin ka juba õmblejaga suhelnud, kes Lauralt mu kontaktid sai, niiet siis juba leppisimegi õmblejaga ise kokkusaamise ja veel vajalike materjalide ostmises kokku.
Ja siit algab draama. Kirjavahetus Lauraga ei ole meil sugugi ilus ja sisaldab osaliselt isiklikke andmeid, aga toon ära põhilise. Mahu vähendamise mõttes, olen jätnud mõned viisakuseavaldused ja sissejuhatavad laused välja:
Laura: "Plaanisin sulle kirjutada kohe, kui olen õmblejannaga rääkinud - nagu aga teada, jõudis ta juba ette ja võttis otse sinuga ühendust. Mis puutub vastamisse, siis vabandan siiralt, et nõnda pika aja pärast. Kui aga oled jälginud meie facebooki lehte (mida minagi eeldada võin), siis oled vast kursis, et viimase kuu jooksul kolisime välja Kotzebue 7 poest ning tegutseme edasi vaid internetis. Need on ühe ettevõtte ja äri seisukohalt olnud väga keerulised ajad - kui pole veel päris selgegi, kas ettevõte ellu jääb on ühe tellimuse, mis reaalselt kasu ei too, täitmine väga raske ülesanne (tööjõukulu pole meil kahjuks ettevõtte sisene). Teisest küljest saan loomulikult aru, kui tähtis on ühe neiu jaoks pulmakleit! Just seepärast olemegi otsustanud omalt poolt ikkagi vastu tulla ja selle töö teostada raskest seisust hoolimata.
Kui sul oleks aga võimalik tulla meilegi pisut vastu ja aidata kanda selle töö teostamisest osalised 20 eurot, siis oleksime omalt poolt väga tänulikud! Sellise soovi olemasolu korral palun tutvuda manusesse lisatud arvega. Loomulikult on tegu vabatahtlikkuse alusel tasutava arvega."
Mina: "Mul on kahju, et äri ei lähe nii nagu lootnud olete. Olen püüdnud teid oma blogis reklaamimise ja tagasiside kirjutamisega võimalikult palju aidata, mistõttu ma ei tunne, et päris õige oleks öelda, et mina ja mulle välja kuulutatud võidu realiseerimine reaalset kasu ei too. Lisaks oli minul väga ebamugav antud kirja saada. Ma ei pea ennast kuidagi vähem kliendiks, seega hämmastab mind antud palve ja suhtumine üldse, eriti olukorras kus äri tulevik ei ole kindel ja iga klienti tuleks hoida. Ma olen loomulikult nõus tasuma jaki postikulud, kuid leian, et muus osas peaks jääma kehtima algsed kokkulepped."
Laura: "Tundub, et oled mõistnud sõna reaalne kasu natukene teisiti, kui seda möödunud kirjas väljendasin - reaalne kasu ehk midagi, millega saab kohe reaalselt näiteks teostatud töö eest õmblejannale tasuda. Ja see, et otsustasin sellises olukorras selle töö ikkagi teostada, peaks olema ilmselge tõestus selle kohta, kui väga oma klientidest lugu pean! Eriti kuna see oli välja loositud poe tegevuse seisukohast lähtudes - poodi aga enam ei eksisteeri!
Minu põhimõte selle töö teostamisel oli asetada end sinu olukorda ja mõelda, mis tunne mul oleks mitte saada niivõrd eriliseks sündmuseks kui pulmad kauaoodatud eset. Kui sina lugesid minu vastutulelikkuse palvest välja aga solvangu, siis tuleb see ilmselt sellest, et sul minu vaatenurgast olukorda näha ei õnnestunud. Rääkimata, et tegu oleks olnud ainult murdosaga käsitsi valmistatud jaki maksumusest.. Aga vastutulelikkus ja hea tahe ei olegi alati kahepoolne, minust oli ilmselgelt liiga heatahtlik sinu suhtes see töö ette võtta ja iseend sellisesse olukorda asetada, kus mul isegi Ingridele koheselt tehtud töö eest tasuda ei ole võimalik.
NB! Jaki saab kätte Tallinnas poe endise asukoha kõrvaltänavast. Alates järgmisest nädalast sobiks sulle milline päev?"
Selleks ajaks olin läinud juba tööle, aga kuna mees oli lapsega kodus, siis kirjutasin, et tema saab järgi tulla iga päev või kui soov, et lähen ise järgi, siis õhtul peale tööd.
Üllatus-üllatus, ka sellele kirjale ei saanud vastust.
Laura (18. juuli): "Kahjuks mul sõitis sõber, kelle juurest jaki oleks kätte saanud ja, kes selle linna toimetanud äkiliselt ära. Aga hoian sind kursis, jaki ülendmine peaks õnnestuma järgmine või vast hiljemalt ülejärgmine nädal."
Laura: "Kuna su mees juba ähvardas meediasse minna, siis eelistan, et meie suhtlus on kirjalik. Usun, et saad aru. Ja kui teil on soov minna, siis seda pole mõtet mulle isegi mitte ähvardusena edastada, vaid võib lihtsalt minna. Igal lool on siiski kaks poolt. Ja nagu olen sulle ka eelnevalt kirjutanud on praegu minu jaoks asi väga palju kinni suhtumises - me otsustasime raskel ajal ikkagi selle töö teostada ja siis jagasin sinuga oma muret ja lisasin vabatahtliku arve. Oleksin olnud palju vastu tulema hoolimata sellest, et sina rahaliselt ei tule, kui oleksid kasvõi kenasti ja mõistvalt suhtunud ja mitte rünnanud, kui solvatud sa oled. Ja mille pärast üldse solvatud? Ja, kas sa oled end kasvõi hetkeks mõelnud praegu ettevõtja olukorda, kui me teostame sulle tasuta töö ja siis vastuseks selline suhtumine, et andke ainult asi siia? Ja see on paraku tõesti kurb tõde, et ma pean selle jaki praegu täiesti omast taskust kinni maksma ja sul pole südant isegi osalist makset teha.. Ehk siis, kui saad aru, siis see probleem ei ole minu jaoks praegu sugugi mitte ainult rahas, vaid selles, kui tühiseks sa oled pidanud meie poolset pingutust ja see võtab absoluutselt igasuguse isu hakata veel kuidagimoodi inimesele vastu tulema. Nagu kirjutasin ka su mehele, meie juures on klient võrdne partner, mitte kuningas."
Mina: "Mis puutub sellesse, et mu elukaaslane sulle smsid saatis, siis mina pole seda palunud. Siinkohal tuleb aga aru saada ka sellest, et tegemist ei ole mitte üksi minu, vaid ka tema pulmaga, seega on ka tema asjaga seotud. Sest juhul kui ma ei kanna seda jakki, mis mu riietusele vanaaegset romantilist hõngu lisaks, siis tuleb ka kriitiliselt üle vaadata tema riietus - üldjuhul on pulmade puhul kõik detailid omavahel siiski seotud. Sinu numbri sai ta aga küll minu käest. Algse kokkuleppe järgi, mille kohaselt oleks eelmine nädal Tallinnast jaki kätte saanud, palusin tal sulle helistada, sest ta liikus päeval Tallinnas, et ta saaks sinuga täpsemalt ühendusst võtta.
Mis suhtumisse puutub, siis selles osas olen absoluutselt nõus, et asi on kahepoolne. Mind solvas olukord, kus mulle kõigepealt saadetakse arve, mis kuulub nagu sa ütlesid vabatahtlikule tasumisele, seejärel selgitatakse olukorda ja alles siis küsitakse minu seisukohta. Seega ju ei ole tegelikult tegemist vabatahtlikule tasumisele kuuluva arvega, vaid sinu poolt peale sunnitud käitumisega. Mina leian, et enne kui Ingrid tööd alustas (selleks ajaks olin ma saatnud Rimongodi facebooki ja meilile mitu kirja) oleks pidanud tulema praeguse olukorra selgitus, et mul oleks olnud võimalik mõelda, kas soovin ka siis töö teostamist, kui sellest osa ise kinni maksan või soovin oma toodud kleiti algkujul tagasi. Praeguseks hetkeks olen lisaks algmaterjalile ka ostnud jaki nööbid ja aasade jaoks paela. Ja isegi olukorras, kus jakk juba valmis oli, oleks pidanud ennem küsima minu võimalusi ja soovi arvet tasuda ja alles siis mulle arve saatma, minu seisukohast oleks selline olnud hea suhtumine, sest kui juba arve on saadetud, siis ei tundu see enam nii vabatahtlik kui kirjas on."
Vahepeal oli jakk jõudnud Võsusse ja kui ma lõpuks pakkusin, et olgu, ma võtan selle 20€ ja sõidan Võsusse,, et jakk kätte saada, siis ka see variant ei sobinud, vaid Laura soovis jaki postitada oma õega, kes Rakverest Tallinna sõitis ja oli nõus Võsust läbi tulema.
Laura: "Tead, ma ei viitsi enam absoluutselt teiesuguste inimestega jaurata, ammugi mitte kohtuda. Saada aadress, kuhu soovid seda saada eesti postiga ja, kui läheb õnneks, siis saab mu õde selle täna posti panna. Kui mitte ja tal teised plaanid, siis jääb nii, et võtan ühendust kui linna jõuan!"
25. juulil jõudis jakk minuni ja tasusin lõpuks ainult postikulud.
Armsad lugejad, kuidas teie oleks antud lugu lahendanud?
