9 fakti minust

Kuigi ma üritan oma blogi hoida võimalikult teemakohase, siis täna teen väikese erandi ja annan natuke rohkem aimu sellest, et kes ma olen. Loodetavasti on teil neid fakte põnev lugeda ja mõne punktiga saate ehk isegi samastuda.

1. Ma kardan helistada. Või õigem on ehk öelda, et see tekitab minus tohutut ebamugavust. Kes mind reaalses elus teab, siis sellele võib see väga veider tunduda, sest igapäevaselt olen ma tohutu latatara ja võin võhivõõrale pool elulugu ära rääkida. Helistades tekib mul aga kramp, niiet isegi hambaarstile aja panemiseks helistades kirjutan paberile: "Tere! Sooviksin endale selleks ja selleks ajaks aega panna."

Üldiselt kipun ma võimalikult palju kõnesi lükkama mehe kohustuste hulka ja neid, mida tema kaela lükata ei anna teen teises toas - kui ma lõpuks helistamiseks julguse kokku saan, siis teen seda teisest toast, sest helistamine nii, et keegi kõrval on, on veel eriti hirmus.

Küll on aga mõned inimesed, kellele ma nüüdseks helistan mingi probleemita: vanemad, mamma, abikaasa. Aga isegi sõbrannale eelistan sms saata helistamise asemel.

Kõigest hoolimata olen ma käinud telefonimüügi töö proovipäeval. Ma ei võtnud küll seda tööd vastu, aga mitte helistamise pärast, vaid põhjusel, et pakutav oli p*sk.

2. Pisikesena olid mu lemmikloomad hiired. Just need kõige tavalisemad koduhiired olid minu silmis kõige armsamad. Hiirte toast püüdmiseks maamajas panid mu vanemad lõksud salaja üles ja võtsid sealt hiired öösel ära, sest vastasel juhul nutsin ma terve mere ja viisin selle hiire laiba kiviaia vahele ning käisin sinna päevi juustu ja piima viimas. Ma olin enam kui kindel, et see hiir käib söömas ja saab terveks.

Natuke suuremana sain ma endale liivahiire ja rotte on mul ka elujooksul 3 olnud.

3. Teine kord kaltsukates käies leian ma midagi, mis vajaks pisut putitamist - kas natuke lühemaks õmblemist või muidu väikest muutust. Ja siis meenuvad mulle põhikoolis endale õmmeldud püksid, mis mahtusid mu isale jalga (ja mu paps ei ole just päris kleenuke poiss) ja olid ühest säärest märgatavalt pikemad.

Eelmise aasta lõpus ostsin ma endale küll õmblusmasina, sest mis need väiksed riiete ümber tegemised siis ära ei ole. Tegelikkuses olen ma ikka üsna kohutav ja masin seisab nurgas, aga väidetavalt on õmblemine õpitav, niiet üks päev...

4. Nuuskamine on jäle, minu jaoks üsna samal skaalal tänavale rõgastava mehega. Lähedased juba teavad, et ma nuuskamise häält jälestan ja hoiatavad ette ning siis ma hoian kõrvu kinni seni.

5. Ma ei saa mehega näod vastamisi magada, sest ma tunnen, et ta hingab kogu hapniku ära. Ma reaalselt hakkan õhku ahmima. Lisaks magame me eraldi tekkidega, sest minul peab tekk jalgade ümber käänatud olema.

6. Suhte esimesed kaks aastat, kui mina veel Saaremaal elasin ja koolis käisin, reisisin ma pea iga nädalavahetus mandrile Raiko juurde hääletades. Muideks ma kohtusin oma abikaasaga nii, et tema mind oma sõpradega tee äärest peale võttis kui koju hääletasin, olin toona 16 ja tema 21. Ja ma never ei luba oma tütrel hääletada!

7. Hääletamislugudest veel, siis kord kui Saaremaalt Viljandisse läksin lõpetasin Ikla piiripunktis. Rekkajuht oli venelane ja mu vene keel ei ole just kiita, küll aga lubas ta mind Viljandi tee otsas maha panna (ta ise sõitiski Lätti). Noh, ilmselgelt me rääkisime teineteisest mööda ja mul õnneks oli oidu Iklas autost maha ronida.

8. Ja kui ma ise juhtumisi autoroolis olen, siis tavapärane on see, et iste on väga ette tõmmatud ja istmesoendus sisse lülitatud ning soojustus näkku puhuma suunatud. Mul peab autot juhtides pigem liiga soe olema, kui et jahe.
Kaarti ma lugeda ei oska, need mõned korrad kui seda teinud olen on lõppenud sarnaselt eelmises punktis kirjeldatule. Jumal tänatud GPSi eest, muidu peaks ma vist alati igale poole poole pikema sõiduaja arvestama.

9. Ma maadlen juba pikemat aega veritsevate igemete probleemiga. Seni ei ole ma abi saanud ei hambaarstilt ega erinevatest spetsiaalsetest hambapastadest. Ainuke, mis olukorda on veidi paremaks teinud on Paradontaxi suuvesi.