Uuskasutuskeskus kutsus külla

Uuskasutuskeskus kutsus mind koos paari teise toreda blogijaga endale eelmisel nädalal külla. Ma ei ole just ülemäära paljudel blogijatele mõeldud üritustel käinud, aga ka mõne põhjal tekib võrdlusmoment. Ma ei tea, kas Uuskasutuskeskusel oli miski ürituse korraldamise õpik, aga pekki kui õigesti kõik tehtud oli. Päriselt ka! Ma olen käinud üritusel, kus laual oli pakk küpsiseid ja viinamarjad ja otse pudelist sai endale plasttopsi mullivett ja odavat veini valada ja pärast 5 minutilist sissejuhatust käis lause, et loodetavasti te siis ostate täna meie poest midagi. Ja see oli kogu sisu. Uuskasutuskeskuse üritus algas juba kutsest, mis oli personaalne. Teate kui hea meel mul oli näha paberkandjal kutset, kus oli kirjas "Armas Agnes", mitte üldine hea blogija vms.
Kohapeal ootas meid ilusti kaetud laud kuuma tee, puuviljade, Loodusväe toornäksidega (nende õuna-kaneeli toorsnäkid olid kogu laual pakutavast mu lemmikud), Happy Healthy Housewife hummustega (mida ma pean tunnistama, et ei proovinud, ma pole kunagi hummust söönud ja mul on mingi veider hirm selle maitsmise ees) ja Vegamoonika muffinite ning toortordiga. Kuna ma saabusin üritusele otse töölt, siis oli see rikkalik snäkilaud nagu rusikas silmaauku.

Alustuseks kuulsime natuke Uuskasutuskeskusest ja nende tegevusest lähemalt. Kas te teadsite, et Uuskasutuskeskus müüb ainult Eestimaa inimeste annetatud kaupa ehk meie oma kodumaad hoitakse puhtamana läbi selle, et asjad on ringluses ega lõpeta prügimäel, aga ka läbi selle, et ei osteta välismaalt kellegi vanu asju meie inimestele müümiseks juurde!? Erinevalt paljudest teistest kauplustest, mis annetusi vastu võtavad, võib Uuskasutuskeskusesse viia kõikvõimalikku korraliku kraami - olgu siis selleks kasvõi nööbid või purgikaaned või üksik juhe.

Edasi saime piiluda ruumidesse, kuhu tavaklient ei satu ja end proovile panna ühe kotitäie riiete sorteerimises. Sorteerimise osa ei olnud iseenesest raske, sest ühte tüüpi riided on Uuskasutuskeskuses üldiselt kõik sama hinnaga ehk iga asja puhul ei pea mõtlema palju see maksab, jalanõud, kodukaup jms hinnastatakse eraldi. Oluline oli vaadata, et ese oleks terve ja puhas ja mida ma ikka raskel moel selgeks õppisin, siis riidepuude konksud tuleb õigele poole panna.

Ja kui me olime vahepeal jälle head-paremat kõhu täis söönud, siis algas kõige põnevam osa ehk me saime endale kokku panna ühe outfiti, mille saime endale kingituseks. Esimese esemena leidsin ma endale musta kergelt läbipaistva pikkade varrukatega pluusi. Mu algne mõte oli pigem pidulikumat teed minna, aga selle idee jaoks sobivaid jalanõusid polnud. Siis leidsin need Converse tennised (kusjuures ma algselt jalutasin neist lihtsalt mööda, sest talla all olev UKsuurus aeti sassi ja keegi pakkus, et need peaks olema 36 suurus, aga tegelikult oli täitsa minu 38 suurus). Niiet ketsidega otsustasin ma minna hoopis natuke igapäevasema outfiti teed ja kombineerisin need  musta nahksete käistega seest sooja jaki, nahkkinnaste ja musta seelikuga.

Ma ausõna tundsin kogu ürituse vältel, et olin sinna väga oodatud - toit oli maitsev ja nii kaunilt presenteeritud, aeg mõnusalt sisustatud, seltskond mõnus ja piisavalt väike, et olemine oleks mugav ja kõigiga vabalt suhelda saaks ja väike kingitus ürituse lõpus oli ainult meeldivaks boonuseks. Kui seda, et me endale outfiti valida saame võis natuke ette näha (või vähemalt loota), siis kingikotikest Lucky Laika kaartide ja Nurme Seebi šampooni ja palsamiga ei osanud ma oodata. Ja mulle üllatused meeldivad :)

Kõik tänase postituse fotod on Anete Tomingu jäädvustatud. Ma vist lasen endast keskmisest eestlasest rohkem pilti teha, aga see ei tähenda sugugi, et ma alati tean, kuidas kaamera ees olla. Mulle meeldib, kui fotograaf/pildistaja ütleb, kui miski valesti on või mu poos kohmakas. Aga Anetega oli nii mõnus pildistada, ta juhendas kui oli vaja pilku veidi mujale suunata või natuke nii või naa olla, aga samas mingisse oma poosi ei surunud ja nii mugav oli olla, mul ei käinud kordagi peast läbi mõtet, et ta tegelikult salamisi itsitab kui kohmakas ma kaamera ees olen (mul tegelikult käib see mõte kaamera ees olles üsna tihti peast läbi), hoopis ilus tunne oli ja vot see on väga oluline! Ja ärge siis pahandage, et siin postituses nii palju pilte on, mulle need lihtsalt nii meeldivad. Selline tunne, et ma ju ei öelnud kordagi fotograafile, et kuule, tee selline pilt, aga tulemuseks on ikkagi pilt, mis mul mõttes oli :) Ja fotod minu välja valitud riietusest ka, kogu kraam on Uuskasutuskeskusest, ainukse erandina päikseprillid.