Kolmanda lapse saamine

Mirjam kirjutas oma blogis postituse, kus arutleb põhjuste üle kolmanda lapse saamisel. Mul tuli selle postitusega nii palju mõtteid, et kommentaari asemel otsustasin hoopis enda postituse kasuks. Ma ei hakka ühiskondlikul tasandil arutama vaid kirjutangi enda ja oma mehe otsusest.

Foto: Evelin Talvar. Raianit oodates veebruar 2015

Ma mäletan hästi, mil esimest korda valjult välja hõikasin, et vähemalt kolm last saada tahan. See oli ühiskonnaõpetuse tunnis 11.klassis, olin toona ainuke, kes rohkem kui 1-2 last saada soovis. Ma ei oskagi öelda, kust need mõtted toona tulid, küllap sellest, et ma ise suurest perest pärit olen ja kuigi ma siiani oma ühe vennaga väga lähedane ei ole, siis suures mures tuleks temagi mulle appi, rääkimata õest ja teisest vennast, kes mind iga kell oma uksel vastu võtaks. Paljas mõte sellisest tugivõrgustikust ja armastusest on miski, mida ma oma lastele soovin. Ja kuigi ma ei tahaks kunagi eakana oma lastele koormaks jääda ja ideaalis sooviksin kõrge vanuseni ise väga toimetulev ja piisavalt majanduslikult kindlustatud olla, siis natuke tiksub ka kuklas see mõte, et kui minu hooldamiseks kunagi kauges tulevikus peaks minema rohkem rahalist ressurssi kui mul endal on, siis need kulutused ei jääks ühe lähedase kanda. Selle viimase peale ma tegelikult väga mõelnud ei ole, aga kui kord see mõte pähe tuli, siis hakkasin sedagi hästi oluliseks pidama.

Raiko on pärit kolmelapselisest perest ja kui me tutvusime oli ta oma õelastele vahva onu, kes nendega mürada viitsis ning jah, lapsevanemaks olemine ei ole sugugi ainult lõbus mängimine, aga mul on vedanud - vähe sellest, et ka Raiko palju lapsi soovib, on ta väga hea isa, kes lastega palju aega veedab. Ei ole jäänud tal tegemata ükski mähkmevahetus või söötmine või pudru keetmine, sest see on "naiste töö". Sellist asja meie kodus ei ole, koos saime lapsed ja koos kasvatame. Ilma sellise partnerluseta ei oleks ma kindlasti valmis paljulapseline pere olema hoolimata toetuse suurusest. Tegelikult ongi suure osa Mariette ja Raiani beebieast nendega lapsehoolduspuhkusel olnud Raiko. Nii oli too hetk lihtsalt majanduslikult mõistlikum, sest mina sain miinimum vanemahüvitist ja kuna Mariette enam tolleks hetkeks rinnapiima ei saanud ja Raiko oli suure osa tema beebieast kodus olnud, siis läksingi tööle kui Mariette oli 7-kuune. Raianit ootama jäädes tulin tollest töökohast ära, sest töö polnud rasedale sobiv ja olin tööl nii ehk naa tähtajalise lepinguga, mis pidi kuu aja pärast lõppema. Kuigi Raiko oli algul kohe ka kolmanda lapse järjest saamise poolt, siis mina tahtsin vahepeal uuesti tööle minna. Muidugi meeldis mulle mõte, et saan suuremalt pere eelarvesse panustada kui seda miinimum vanemahüvitis võimaldaks, aga veel olulisem oli minu jaoks see, et mul pärast ülikooli lõpetamist polnud erialast töökogemust ja tahtsin seda kindlasti muuta.

Kas ja kui palju suurem lastetoetus rolli mängis? 

Meie plaan minimaalselt kolm last saada oli paigas ammu enne seda kui suuremast lastetoetusest kolmelapselistele peredele rääkimagi hakati, niiet sellel meile selles mõttes mõju ei olnud. Suur roll oli ikkagi minu isikliku regulaarse sissetuleku olemasolu. Küll aga on mul loomulikult hea meel suurema toetuse üle, sest kui meie auto poleks talvel väljavahetamist vajanud, siis eelmisesse autosse poleks meil näiteks kolme lapse turvavarustus mahtunud ja me oleksime nüüd pidanud uue auto soetama. Lisaks on muidugi veel vara midagi kindlat paika panna, aga kuna vanemahüvitis lõppeb enam-vähem siis, kui Mariette kooli minema hakkab, siis hea meelega kasutaksin võimalust mitte kohe tööle tagasi kiirustada vaid kauem kodus olla ja selleks on küll suurem lastetoetus suureks abiks.  

Tegelikult olekski Raiko meist kahest valmis rohkem lapsi saama (tema näeks reaalsena ka viite last), praeguseks oleme oma mõtetes neljaga piirdunud, aga ma ei ütle, et me mingi hetk kaugemas tulevikus ei hakkaks mängima mõttega päris viimasest pesamunast kui eelnevad lapsed juba natuke suuremad on.