Minu kolmas rasedus

Seda, et me lootsime, et kaks last meie peres viimaseks ei jää (ja loodetavasti ka mitte kolmas) olen siin ennegi maininud. Kui mul ei oleks kodus tütart ja poega vaid kaks samast soost last, siis oleksin ma kindel, et kolmas laps meie peres oleks vastassoost. Ehk kui esimesed kaks rasedust olid üsna samasugused, siis praegune on hoopis teistsugune.

Tegelikult ei ole teistsugune mitte ainult rasedus ise vaid seda oli ka triibupüüdmise protsess. Nii öelda rohelise tule andmisest triipudeni läks 9 kuud, aga kuna mu tsükkel viimasel aastal üsna lühikeseks muutus, siis tegelikke ühe triibu kordi oli rohkem. Esimese raseduse eel olin ma valmis, et rasestumine võib võtta kaua ja olin väga zen, et küll need triibud tulevad kui õige aeg, teise eel oli sünnitusest veel pigem vähe möödas ja eeldasin, et ehk seetõttu ei ole uut rasedust nii ruttu oodata. Tegelikkuses on läinud siiski üsna sama aeg kõigi kolme rasedusega. Nüüd aga elasin ma tõelisel emotsioonide karusellil, kus mässasin ovulatsioonitestidega, sest ma ei olnud üldse kindel, kas mul ovulatsioon korralikult toimib, krõbistasin rasedust soodustavaid vitamiine ja märkisin kõikvõimalikke sümptomeid ülesse (ja korraga oli mul hunnik sümptomeid, mida mul kunagi varem ei olnud või mida pigem ei osanud märgata). Ma vist kordagi ei suutnud ära oodata, et päevad algaks vaid haarasin juba varem testide järele, sest nüüd ma raudselt olen rase ja no ütleme nii, et see emotsionaalne pettumus ühte triipu vaadates oli suur. Tihkusin sel perioodil üsna mitugi peatäit nutta, sest kusagil sügaval pesitses hirm, et äkki ma enam lapsi ei saagi. Ma ei tea, kust need hirmud tulid, sest ühtegi alust mul selleks ei olnud - ei ole mu rasedused ega sünnitused rasked olnud ega pole ma põdenud vahepeal ühtegi sellist haigust, et muretsema peaks. Aga see ei lugenud, need mõtted lihtsalt hiilisid ligi ja olid. Punkt,

Tegelikkuses läks muidugi nii, et kevad tuli peale, mina loobusin oma tsükli nii pingsast jälgimisest ja keskendusin muule. Klassika. Ja siis tulid ka triibud. Õigemini oli see esimene test nii vaevu nähtav, et ei Raiko ega mu sõbranna mind hästi uskunud, mina aga olin siis juba kindel, et see kord on teisiti (kuigi ühe valepositiivse või siis keemilise raseduse oma sain ka korra varem, siis tunne oli hoopis teine). Tegin uusi teste õige mitu hommikut enne kui Raiko mind uskuma hakkas.

Päris nii roosiliselt mu raseduse algus ei jätkunud, vaid elasin üle ka mitu ehmatust - verejooksu ja pikalt määrimise. Kuna sel hetkel oli rasedust veel nii vähe, siis ei olnudki muud kui oodata ja vaadata. Tööl võtsin võimalikult kergelt, tõstmisest loobusin ja kodus proovisin olla ka üsna säästurežiimil. Kui lõpuks esimesse kontrolli sain ja ämmaemand ütles, et lootel süda lööb siis lahistasin suurest õnnest ja kergendusest nutta. Peale seda käisin küll korra veel ühe suurema määrimisega kontrollis, aga üldiselt on edasi juba rahulikumalt läinud.

Täiesti üllatusena saabus aga iiveldamine, mis kestis pea 20nda nädalani. See on kogemus, mis mõlema varasema rasedusega minust mööda läks. Niiet nüüd täiesti ootamatult algav kehv enesetunne oli noh, ootamatu ja ebameeldiv ja väsitav. Tegelikkuses läks mul muidugi kergelt, oksendasin ainult kaks korda ja üldiselt oli mu iiveldus ka pigem lihtsalt ebamugav kui raske. Praeguseks on jäänud ainult väsimus ja pidev pissihäda. Ma ei tea, kas ma olengi üldiselt rohkem väsinud, sest näiteks esimese kahe raseduse ajal ma ei töötanud (okei, esimese ajal käisin küll ülikoolis ja teise ajal olin aastase lapsega kodune) või on nüüd lihtsalt kodu, töö ja kahe lapse kõrvalt energiat vähem, aga ma olen õhtuks nii väsinud, et laste voodisse saades ka ise kipun otsemat teed magama minema. Eks ole vist näha sellestki kui ruttu see postitus siin valmis sai :D

*Kes esimese pildi vihjest aru ei saanud, siis sünnib meie perre üks poiss juurde.