20.06.2015

Täna jagan veidi vabamaid outfiti pilte eilsest, kui käisime perega Mariette sõbranna sünnipäeval (ma ei tea, kas need fotod outfiti kategooriasse päris lähevad, poseerimata ja ilma mingi töötluseta ka, aga vahelduseks midagi lihtsamat). Mulle laste sünnipäevad meeldivad, palju lihtsam kui täiskasvanute oma - üldiselt on ka kõik teised inimesed lapsevanemad, niiet kui pole muud jututeemat, siis lastest saab ikka rääkida. Lisaks saab ise vabamalt olla, lapsed mängivad kambakesi koos ja teised lapsevanemad hoiavad ka sinu omal ühtlasi silma peal.

Ilm oli eile paras naljanumber. ühel hetkel sadas korralikult ja juba natukese pärast sillerdas päike. Kuna sünnipäev pidi õues olema, kui just lausa padukat ei saja, siis paningi lapsele kummikud ja kilepüksid - hirmus pidulik küll :) Õnneks võtsin talle kleidi ka kaasa, juhuks kui pidu tuppa kolib. Ilm läks aga nii ilusaks, et vahetasime kohe peo algul lapse riided ümber.

Paar sõna minu jakist ka. Ma olen seda tänamatult vähe kandnud, peamiselt seetõttu et kevadeks on ta külm ja siis on ilmad märkamatult nii soojad, et jakki pole enam vaja. Aga need vähesed korrad, mil seda kandnud olen, olen iga kord komplimente saanud.

Fotod: Merili Pärnpuu

Kaltsukast:
Jakk: osta.ee
Mariette kleit: täditütre riidekapist

OOTD: 11.06.2015 ja #EBA2015

Neljapäeval toimunud Eesti Blogiauhindade üritusest on juba nii palju juttu olnud, et mõtlesin ise sel teemal sõna mitte võtta. Täna hommikul lugesin aga Mari-Leenu postitust ja siis tundsin, et mõni asi ikka veidi kripeldab.

Üldiselt ühtivad mu mõtted suures osas Liisi kirjutatuga, lisaks veel nii palju et korraldajad peaks hoolimata oma iseloomust ja ebameeldivusest mõnede auhinna saanute suhtes suutma jääda viisakaks ja vähemalt avalikult sellisel üritusel teiste suunas käivaid negatiivseid kommentaare mitte loopima. Oleks näiteks mina olnud nende kahe blogija sõber või suur poolehoidja, kelle kohta Mariann arvamust avaldas, oleks mul ikka väga ebamugav olnud seda kuulata ja märgata.

Lisaks Mari-Leenu kirjutatu:

"Kohale ronisid vaid rotid

Kuulsin seda eile õhtul kellegi huulilt. Tõesti, ka mind pani imestama, et suurem osa seltskonnast tuli kohale, istus lauda ja ootas. Ma ei tea mida, et kuldmune sadama hakkaks. Väga vähe oli neid, kes oleks baarist tellinud endale juua, kusjuures Butterfly kokteilid on ühed linna parimad."

"Minu jaoks on lihtsalt elementaarne, et sa ei käitu nagu rott. Suurem osa inimesi teadis mitu kuud ette, millal see üritus toimub. Oleks saanud kõrvale panna. /.../ Ma lihtsalt pole harjunud, et lähed välja ja midagi ei telli. Mis oli siis nagu Butterfly kasu, et me seal suurema osa laudu enda alla panime ja nemad nö teenida ei saanud?"

Ma muidugi olin selles suhtes eeskujulik, et kannu rohelist teed tellisin, aga see maksis ka miski alla 3€, niiet Mari-Leenu 40€ arvele jäi see kõvasti alla ja kahtlen, et ma nüüd sellega nendest rottide kategooriast pääsen. Minu jaoks on 40€ näiteks piisavalt suur raha, et seda ühe sellise ürituse raames mitte ära kulutada, aga kui nüüd huumoriga asja võtta, siis ma ju olengi rott: kannan kasutatud riideid, ostsin odava ja halvas seisukorras maja, mida remondime mehega siis kui vaba raha on ja mööbli putitan ka ise üles selle asemel et uut osta :)

Ma saan aru, et sellise ürituse korraldamine ei ole teps mitte kerge, eriti kui seda põhimõtteliselt üksi teha, aga kas Mari-Leen korragi kusagil mainis, et tahaks abi? Ma olen enam kui kindel, et kui ta oleks sellise teate ürituse fb välja hõiganud, oleks nii mõnigi abistaja leidunud. Praegu poeb ta aga natuke selle taha, et tegi kõike üksi ja hea et niigi hästi tegi, aga tegelikult on ju kriitika väga asjakohane olnud.

Enda riietusest ka. Hoolimata sellest, et algul väga palju sellest üritusest kui ülipidulikku riietust vajavast räägiti, otsustasid lõpuks ikka kõik üsna lihtsalt kohale ilmuda, minagi polnud mingi erand. Otsustasin oma beežide kontorirpükste ja lihtsa valge pluusi kasuks, jalga mustad kingad ja näpu otsa must kott. Kuna ma polnud kindel, kas soojemat jakki Butterfly Lounge´s kusagile riputada on, siis valisin selle asemel kollase pintsaku. Ja hästi tegin, sest mõned nagid küll seintel olid, aga ma seisin täiesti teises seinas ja oleksin muidu jakki terve õhtu käe otsas tassinud, pintsaku aga jätsingi kogu õhtu jooksul selga, kuigi mulle meeldis mu riietus ilma pintsakuta tiba rohkem.

Kaltsukast:

Kingad

Pintsak: Telliskivi kirbuturg

Kott: Like Twice

Püksid: Leiupood

OOTD: 09.06.2015

Eilsest päevast endast ei ole mul midagi kirjutada, sest ma julgen kahelda, et info kuidas mu sünnitusjärgne kontroll läks siinse blogi lugejatele huvi pakub. Lisaks käisin Hesburgeris ja tõin pärast seda eelnevalt kirjutatud põnevust lapse vanaema juurest ka ära ja kõige sellega päeva eredamad hetked saidki otsa, muidu oli tavapärane päev lastega.

Riietusest võin natuke pajatada küll, sest ma ise olin selle nahkjaki kandmise pärast ülielevil, sest jaanuaris see mul eest kinni ei mahtunud ja lisaks ootassoojemaid ilmasid ka. Aga see jakk on nii äge, just selline ese millega tunned, et võid maailma vallutada :) Kogu riietuse juures hoidsin lihtsat must-valget joont, kus materjalid ja mustrid hakkasid omaette elu elama ja outfitile põnevust lisama. Värvilaiguks olid mu punased prillid ja punakasroosa huulepulk.

Ühest asjast pean aga veel rääkima, lugesin eile Britt´i blogi viimast sissekannet ja hakkasin mõtlema, et ka minu blogis on ju üsna üks ja sama: outfiti postitused, uued kaltsukaostud ja kaltsukaid tutvustavad postitused. Nii ma siis eile mõtlesin selle teema peale terve päeva, et ehk ka Sina, armas blogilugeja, ootaksid siit midagi enamat, sooviksid lisaks eelnevalt mainitud postitustele mingit teistlaadi postitusi vahelduseks? Milliseid postitusi üldse kõige rohkem ootate? Igatahes jagage oma ideid, sest ma valetaks kui ütleks, et seda blogi siin ainult enda jaoks teen :)

Kaltsukast:

Kingad

Kott: Humana

Seelik: Mikumardi

Nahkjakk: Like Twice

Uued ostud:kontoriroti püksid ja OOTD

Need püksid soetasin juba novembris Leiupoest kui Mariga koos kaltsukates käisin (hind kui õigesti mäletan oli 5.90€?, igatahes midagi sinna kanti), unustasin aga oma ostud Mari kätte ja kui ma need nii nädal hiljem uuesti enda kätte sain, siis püksid enam jalga ei mahtunud. Kiireks selgituseks, et olin siis rase ja vaikselt hakkasid cm lisanduma. Nüüd lähevad need mulle ilusti jalga ja kui ma ei kardaks neid lastega koos kohe ära määrida, siis ma kannaks neid kogu aeg. Vaikselt mõlgubki mõttes need ka Eesti Blogiauhindade jagamisele jalga panna. Selle viimase üle ma veel mõtlen - mitte mineku üle (ma ei suuda ühte lastevaba õhtut ära oodata ja tegelikult olen ma oma kodublogiga ka nomineeritud) vaid riietuse üle, sest nii mõnestki blogist võib lugeda, kuidas ballikleidiga kohale minnakse. Pealegi kui lähen ilma beebita, siis on riiete valik pea poole suurem, sest ei pea arvestama imetamisega ja võimalik, et viimasel hetkel ikkagi otsustan kleidi kasuks.
Mis postituse pealkirja puutub, siis kui Raikole neid pükse näitasin, siis vaatas mind veidi imelikult ja kui küsisin, et kas talle ei meeldi, sain vastuse, et polevat väga minu stiil, kontoriinimese püksid pidid olema. 

Kaltsukast:
Kardigan
Jalanõud
Pluus: Keila turu kaltsukast
Püksid: Leiupood

1.06.2015

Eile oli teadupärast lastekaitsepäev, mis puhul oli ka loomaaia pilet soodushinnaga. Ma olen loomaaias üldse väga vähe käinud, eilne oli neljas kord ja neist neljastki kaks on käidud lapsena. Raikole olen mitu korda vihjanud, et võiks loomaaeda minna jälle, aga ta eelmisest korrast teab, et ma tahaks ideaalis sinna minna kohe hommikul ja olla kuni õhtuni ning ikka kõik läbi käia. Niiet ta enam nii vaimustuses sellest mõttest ei ole, küll aga lubas et suvel korra ikka lastega läheme. Eile aga kutsus mind ja lapsi loomaaeda sõbranna ja ta mees.

Lisaks lastekaitsepäevale oli eile ka kleidikandmise päev. Mina see kord kleiti kapist välja ei võtnud, valin oma riietuse hetkel sellise, et võimalikult mugav oleks vajadusel avalikult imetada seejuures end minimaalselt paljastades. Avalik imetamine on minu jaoks täiesti normaalne tegevus, küll aga valin ma selleks kohta - suvel pargipingil lapse toitmine on väga okei, poes piimariiulite vahel mitte nii väga. Kuna mul ühtegi piisavalt sooja kleiti, millel oleks ees nööbid või niivõrd avar dekoltee, et saaksin imetada ei olnud, siis otsustasingi hoopis pükste kasuks. Loomaaias ringi jalutamiseks oli aga jahe ilm igati sobiv, sest näiteks nii aktiivseid jääkarusid pole ma kunagi näinud - suvel palavaga nad lihtsalt lebavad varjus või vee ääres, eile aga ronisid mööda puuriseinu agaralt ülesse.

Mariette oli muidugi loomaaias käimisest väga vaimustuses, hommikust alates rääkis "Piretiga loomaaeda" ja jääkaru puuri äärest oli teda üsna raske ära meelitada. Raian magas aga terve aja ilusti vankris, niiet avalikult kusagil loomaaia kohvikus toitma ei pidanudki, ses suhtes oleks ikkagi kleidiga ka saanud minna.

Enda riietuse puhul kuidagi juhuslikult tuli täiesti kaltsuka outfit, alles täna pilte vaadates panin tähele. Lisaks märkasin ma seda, et juuksed on ütlemata rääbakad. Pärast Mariette sündi oli mul ka see vajan-muutust-faas, mis lõppes väga koleda soenguga, kohe nii kole, et ma isuga nutsin selle pärast. See kord nii kurba tulemust ei tahaks, niiet ehk keegi oskab mulle head nõu anda, mida oma juustega peale hakata?!

Kaltsukast:

Jalanõud

Kardigan

Retuusid: Kalevi staadioni kirbuturg

Tuunika: Leiupood

Nahkjakk: Telliskivi kirbuturg

Redisain: kummut

Mul oli rasedana nimekiri asjadest, mida tahan enne lapse sündi ära teha ja selle kummuti korda tegemine oli üks listis olnud töödest. Tahtsin Mariette riiete jaoks olnud kummuti välja vahetada suurema vastu, kuhu mõlema lapse asjad ära mahuks.
Kummut oli mul ammu olemas, ostetud 2013 oktoobris Magda Misjonipoest kõigest 20€ eest. Pood oli siis alles avatud ja hinnad olid vähemalt mööbli osas praegusest veidi soodsamad, aga ka nüüd võib sealt kihvti ja odavat mööblit leida. 

Tegemist on täispuidust kummutiga, mis muidu igati heas korras, ainult värv (eriti kummuti pealt) oli osaliselt maas. Lisaks poes kummutile pandud hinnasilti ära tõmmates tuli sildiga kaasa ka värv. Üldiselt on see mööblile sildi kleepimine üks asi, mis mind natuke kurvaks teeb, see ei ole mitte esimene kasutatud mööblitükk, millelt sedasi värv maha tuleb. Minul oli küll algusest peale plaan see kummut ümber teha, aga kui ei oleks ja ma oleksin ostnud selle plaaniga kohe kasutusse võtta, siis hinnasilti eemaldades oleksin saanud korrapealt halvemas seisukorras mööblitüki kui tegelikult ostsin...

  

Nagu kirjutasin, siis plaanisin algusest peale kummutilt värvi maha võtta ja tumedaks peitsida, nüüd peamiselt ajapuudusel (sest tervelt kummutilt kuumaõhufööniga värvi eemaldamine ja kummuti üle lihvimine võtab ikka veidi aega) otsustasin ainult kummuti pealsele uue ilme anda. Pärast lihvimist pesin kummuti pealse puhtaks ja peitsisin tumedaks (kasutasin Herdins peitsipulbrit nr 84, tume antiikne tamm) ja kuna peits ise puitu ei kaitse, siis vajab ta lakki või vaha (mina vahatasin Amello mööblivahaga). See oli mul esimene kord vaha kasutada ja ma ei tea, kas ma kuidagi kasutasin seda valesti (panin ehk liiga vähe?) aga tulemus päris õige pole, sest kummutile sattunud veepiisast jäi küll kohe jälg järgi, seega plaanin natuke lihvida, uuesti peitsida ja ikkagi üle lakkida). See töö aga ootab oma aega :)

Tulemus sai aga selline ja üldiselt olen ma tegelikult väga rahul: