Degusteerijana töötamine

Täna kirjutan teile veidi oma tööst - nii sellest, mida degusteerija amet endast kujutab, kui ka sellest, mida tööle selga panna.

Mina alustasin degusteerijana Eesti Leivatööstuses jaanuari lõpust. Olin enne seda teinud erinevaid ajutisi osalise ajaga töid, aga ma tahtsin leida püsivat tööd, mis oleks piisavalt väikese koormusega, et kodust väiksema lapse kõrvalt mitte liiga kauaks ära jääda. Praegu töötan ma üldiselt 3 korda nädalas (neljapäev, reede, laupäev) ja korraga kolm tundi. Tööl käin Keilas kahes kaupluses, niiet maksimaalne töölejõudmise aeg on rattaga minnes 15minutit või isegi veel vähem. Töötasu on mul tunnitasu, niiet sellest palju mu degusteerimise peale tooteid ostetakse palk ei sõltu, mis muidugi ei tähenda, et üldse vahet pole. Kui mul on kahel päeval järjest samade toodete degusteerimine, siis ma alati proovin eelmise päeva tulemusi üle teha. Ma ise pean ennast antud töös heaks - mulle meeldib see töö, ma olen naeratav ja kutsun inimesi maitsma, ma ei istu kunagi töö juures laua taga telefonis ning mis peamine - ma oskan degusteeritavate toodete kohta kaasa rääkida. Tööpäev ise näeb lihtne välja. Ma lähen kohale 20-30minutit enne tööpäeva algust, toon endale laua ja prügikasti, kõrvale kasti toodetega, et inimesed saaks soovi korral kaasa osta ning lasen teha hinnasildid. See järel sätin endal laua peal asjad valmis - lõikan tooted lahti, asetan paika reklaami ja salvrätid jms. Ja laias laastus ongi kõik. Ma pean ka arvestust palju minu juurest meie tooteid ostetakse ning millist tagasisidet antakse - nii see, mis meeldis kui see, mis ei. Pärast kodus kirjutan tagasiside.

Kuna ma kodus lastega olles igapäevaselt olen üsna koduselt ja mugavalt riides, siis tööle minekuks meeldib mulle ennast korda sättida. Tavaliselt läheb mu riietus sinna smart casual kategooriasse. Kuigi iseasi kui palju mu riideid seal keegi vaatab või tähele paneb, lisaks on mul tööpõll ka. Ma ise pean küll tõdema, et mina teiste riideid vaatan - no kui keegi ikka degusteerimist teeb dressides, siis mu meelest ei ole see ilus ega lugupidav ettevõtte ega poe klientide suhtes (iseasi muidugi, kui nüüd mingi sporditoode oleks). Ainult kontsadega leiab mind töölt harva, sest ma terve see aeg seisan ja kui ma peaks veel rattaga ka tulnud olema, siis noh, mugavus teeb oma töö. Ja üks lisakiht kulub alati ära, sest poodides on tavaliselt pigem jahe.

Kui teist keegi mind tööl näeb, siis võib julgelt tere ütlema tulla. Tänaval mind ära ei tunta, vähemalt rääkima ei tulda, paar korda on kaltsukates küll tere öeldud, aga nüüd paari nädala jooksul olen saanud poes nii mitmelt inimeselt oma blogi eest kiita. See on ütlemata hea tunne!

Kaltsukast:
Seelik
Valge jakk
Pluus: osta.ee
Kott: Teise Ringi Riided