Empsiga kaltsukates

Reedel käisid mul vanemad Tallinnas. Saime pärast minu tööpäeva Nõmmel kokku ja olime plaani võtnud kaltsukatesse minna. Mööda Tallinnat me sõitma hakata ei tahtnud, niiet valisimegi Nõmme Humana ja Repeati. 

Emaga koos shopata on lihtne - ta viitsib nagu minagi hunnikute kaupa asju proovida ja pärast sama suure kuhja minu proovitavat ka ära vaadata. Mu arvamust välimuse osas hindab ta kõrgelt, räägib muudkui, et olen meie pere stilist. Sellest on muidugi asi kaugel, aga meie pereliikmetest panen ma tõesti riietusele kõige rohkem rõhku, ema ja õde on rohkem mugavusele rõhujad (ja teinekord ainult mugavusele). Kui ma Saaremaal vanemate juures käin ja vanemad on lähiajal kusalegi üritusele minemas, siis ema laseb mul ka tihti komplekti ette valmis valida. Mulle endale selline asi ei sobi, ma valin küll tihti komplekti ette valmis, aga viimasel hetkel hakkan kahtlema ja otsustan hoopis tuju ajel.

Aga kui kaltsukatuuri juurde tagasi minna, siis sellist suuremat shoppamist pole ma ammu teinud, mõne üksiku eseme olen ikka vahepeal soetanud, aga reedene oli selline mõnus tuulamine, kus ma ei pidanud 20 minutiga kõike kiirustades läbi tuulama, et rongile jõuaks. Alustasime Humanast, kus kogu kaup oli -50%. Kõige pealt valisin empsile riideid ja kuna rahvast oli vähe, siis saatsin ta mingi hetk proovima ja ise tassisin asju juurde. Ja kui ta veel viimaseid asju proovis, siis noppisin endale ka mõned asjad: pluus, hõlst (kas see on sõna?) ja kleit. Neist viimane oli kõige kallim - 3.25€, pluusi ja hõlsti hinnaks jäi kaks eurot sentidega. Täitsa alla keskmise hinnaklass. 

Ma endale Repeatist enam midagi ei vaadanud, aga emale saime hunniku ilusaid pluuse - selliseid igapäeva viisakaid riideid, mis tema puhul igapäevased ei ole, sest ema töötab mul ehituses. Ja paps sai alt kitsenevad teksad. No täiega moodne värk! Paps iseenesest on mul shopates ütlemata kannatlik mees, sest kui ma ei teaks, et talle see protsetuur sugugi ei meeldi, siis petaks ära küll. Mul abikaasa naerab, et Papa on nii välja koolitatud ja tal endal on veel pikk ma õppida. Aga kaltsukates on paps küll väga kannatlik meiega, ei ohi ajakulu üle, vahel ainult muiates küsib, et kuhu siis sellise riidega ka minnakse ja kõige lõpuks maksab veel arve ka (ja abikaasa jälle muigab, kuidas ma täielik issi tütar olen, aga no samas on meil üks issi silmatera siin endalgi kasvamas).