Bussireis lastega

Ma ei tea, kas Tallinn-Võru-Tallinna just bussireisiks nimetada saab, aga laste jaoks oli see seda kindlasti. Olime kutsutud Võrusse oma heade sõprade juurde maja ehitamise talgutele ja nende noorima lapse sünnipäevale. See on perekond, kelle juures me end alati väga oodatuna tunneme, kelle pooled sõbrad on saanud ka meie sõpradeks ja kelle lapsed on sõpradeks meie lastele. Lisaks paikned nende ehitatav kodu Võrumaa põldude ja metsade vahel, niiet polnud kahtlustki, et me neile appi ja külla tahtsime sõita. Ainus murekoht oli see, et Raiko ei saanud tulla ja tal oli autot vaja ja nii ma reedel koos lastega bussireisi alustasingi. 

Sihtpunktina oleks sobinud mulle nii Võru kui Põlva, sest pererahvas tuli meile autoga vastu ja mõlemast linnast on nende juurde üsna sama maa. Seega lähtusin ma piletit ostes puhtalt bussist - et oleks kindlasti wc ja võimalusel ka multimeedia. Sinna minnes vedas rohkem, sest saime piletid Lux Expressile, niiet suure osa meie 3,5 tunnisest reisist said lapsed kas multikaid vaadata või jälgida bussi teekonda kaardil ja süüa (näksid reisil on ko-hust-li-kud!). Kohad sain piletit ostes ise valida ja valisin strateegiliselt tagumise ukse kõrvale ja kohe wc juurde ning see osutus päris heaks otsuseks, sest esimese poole tunniga olin ma juba käinud väiksema lapsega kaks tiiru wc-s, kui suur uudisimu mööda sai, siis läks wc külastamise soov ka väiksemaks, aga kokku saime pika reisi peale ikkagi üsna mitu tiiru sinna asja teha. Ja mulle nii meeldis, kuidas bussijuht ennast reisi alguses tutvustas ja infot jagas ja üle rõhutas turvavööde kasutamise kohustuse, mida minu hämmastuseks enamik reisijaid eiras. Seda enam olin ma uhke, et mu lapsed ilma virisemata turvavööga kinnitatult istusid, selle pika reisi ajal kordagi ei jonninud ja teineteist vapralt abistasid.

Sama idülliliselt läks meil ka sõprade juures. Ma tegelikult olin valmis selleks, et pean nendega poole ööni üleval olema ja nutvat väiksemat ehk süles magama kussutama. Sest täpselt selline on meie praktika varem olnud. Peamiselt seetõttu, et meil puudub suurem praktika võõrastes kohtades magama jäämiseks - kui oleme Raiko pere juures, siis tuleme ööseks koju, sest meil on maksimaalselt poole tunni tee oma voodites uinumiseks ja kuna minu peres olen ma ainuke lastega, siis Saaremaal käies kõik kohanevad nende vajaduse järgi. Nii ei olegi mu lapsed keset melu magama jäämisega harjunud, aga minu üllatuseks oli meil väga rahulik magama minemine, ima igasuguse vastuvaidlemiseta ja nututa, tavapärasest ainult hiljem, et õhtust mänguaega pikendada. Ja kui lapsed magama olid jäänud, siis läksin mina veel öösel pereemaga suitsusauna ja lobisesin hommikul poole neljani maast ja ilmast. Vot see on puhkus!

Järgmisel päeval olin natuke asjalik ka, sest läksin ju ometigi talgutele, nii tõmbasingi vanast palkseinast naelu välja (kõlab hirmus lihtsalt, aga muskel annab tänaseks päris korralikult tunda) ja lõunast asusime perepoja sünnipäeva pidama. Mina küll asusin lastega poole peo pealt tagasiteele, aga tublimad jäid veel tänasenigi tööd tegema. Tagasireisi bussiks oli MK Autobuss, mille üle mul midagi kurta ei oleks, kui wc-s oleks paberit olnud ja tsipakene puhtam oleks see võinud ka olla. Avastada väikese lapsega toimetades, et pole ei käte- ega wcpaberit on pehmelt öeldes natuke ebameeldiv. Tagasiteel õnnestus lastel natuke hilist lõunaund teha, millest küll üks väikse nutuga pärast ärkas, aga see oli ka nende päevade ainuke kord, niiet väga vaprad väiksed reisilised on mul. Väsitav on selline pikk bussisõit aga küll, sest ma ise kukkusin eile diivanile magama nii, et kui Raiko äratamas käis, siis ei kuulnud ma maad ega ilma ja preili magas näiteks poole 12ni hommikul või no lõunal. Niiet selle pisikese reisi põhjal on mul päris kindel tunne homme pea nädalaks ajaks lastega Soome minna ja mul juba vilksatas peast läbi mõte telkimise osas. Mulle tundub, et 2 ja 4 on täpselt sellisesse vanusesse jõudnud, kus nendega kodust kaugemale liikumine on nii mõnusaks muutunud.