Sellest nädalast olen ma sisuliselt pärast aastat trennilainel. Viimane stabiilne trennis käimine (mis kestis kauem kui kuu-kaks) jäi tegelikult enne teist rasedust ehk nii nelja aasta taha. Prrr... hirmus mõelda. Ma siin mõned katsed olen ikka hiljem ka teinud, aga no need ei ole lõpuks ikka püsima jäänud. Suuresti küll igapäevase graafikute klapitamise tõttu ja kuigi mul on tegelikult velotrenažöör kodus ka, millelt võiks ju tegelikult tolmukihi tagumikuga maha nühkida, siis ajaks, mil lapsed magavad suudan ma ainult end nii palju liigutada, et kätt millegi magusa järgi sirutada.
