Armas lugeja!

Aitäh, et oled olnud minuga ja aidanud kasvatada armastust taaskasutuse vastu. Siinkohal teatan, et minu blogi lõpetab - ma lihtsalt ei jõua kolme lapse, kodu remondi ja muude tegemiste vahelt siia nii hästi kui sooviks. Olen seda otsust oma peas juba mõnda aega veeretanud ja kuigi omamoodi kurb on, siis samas on hinges rahu, järelikult on õige aeg. See ei tähenda, et minu armastus taaskasutuse vastu kuhugi ära kaoks, mina käin ikka kaltsukates edasi,  lisaks jätan alles blogi facebooki lehe (no blogi jääb ka alles, lihtsalt uusi postitusi peale ei ilmu), niiet aeg-ajalt sinna mõni pilt ilmub. Soovi korral ühendust läbi Sekkarileiud facebooki lehe või gmaili: sekkarileiud@gmail.com

Agnes

10.04.2019

Kodune elu on väga mõnus ja isegi need päevad, mil ma midagi muud ei tee, kui imetan, vahetan mähkmeid ja olen beebiga diivanil teleka ees lähevad väga ruttu. Minu lemmikud on aga hoopis need päikselised päevad, kui Radoni uneajal saab õues toimetada: praeguseks on õue riisutud, kasvuhoone korrastatud ja esimesed redised ninad mullast välja pistnud, aiamaa osaliselt kaevatud ja natuke nipet-näpet veel. Kevad on mu lemmik aastaaeg ja õues toimetamine annab mulle pärast külma talve energiat.

Uue toidu neljapäev: lasanje

Uue toidu neljapäev on meie pere värske traditsioon, mis tähendab, et iga neljapäev on meil õhtusöögiks midagi, mida me varem söönud pole. Alguse sai see mõte Raiko unenäost, kus täpselt selline traditsioon meil oli ja kuna ta seda kolmapäeval rääkis, siis võtsin kohe ideel sabast ja teatasin, et nüüd nii hakkabki olema. Idee autor ise on kogu ettevõtmise suhtes ise kõige skeptilisem, mina aga ülimalt põnevil ja vähemalt esialgu vaimustuvad sellest mõttest ka lapsed.

Jaanuar

Aasta alguses sai lugeda nii eelmise aasta kokkuvõtetest kui eesmärkidest uueks aastaks. Ma plaanisin ka mõned punktid 2019 jaoks kirja panna, aga pool jaanuari läks sünnituse ootuses ja teine pool beebit tundma õppides.

Uued ostud: Vineeri Humana ja Tatari Uuskasutuskeskus

Käisin eelmisel nädalal oma tavapärasel ämmaka visiidil, sinna otsa ultraheli ja vereproov ja päeva lõpuks veel rasedusaegse diabeedi loeng. Diabeedi diagnoosi mul ei ole, kuid üks näit oli glükoosi taluvuse testi tehes lubatust 0,1 kõrgem, niiet kindluse mõttes sain loengule ikkagi minna ja veresuhkrut pean ka 8 päeva mõõtma. 

Kolmanda lapse saamine

Mirjam kirjutas oma blogis postituse, kus arutleb põhjuste üle kolmanda lapse saamisel. Mul tuli selle postitusega nii palju mõtteid, et kommentaari asemel otsustasin hoopis enda postituse kasuks. Ma ei hakka ühiskondlikul tasandil arutama vaid kirjutangi enda ja oma mehe otsusest.

Foto: Evelin Talvar. Raianit oodates veebruar 2015

Minu kolmas rasedus

Seda, et me lootsime, et kaks last meie peres viimaseks ei jää (ja loodetavasti ka mitte kolmas) olen siin ennegi maininud. Kui mul ei oleks kodus tütart ja poega vaid kaks samast soost last, siis oleksin ma kindel, et kolmas laps meie peres oleks vastassoost. Ehk kui esimesed kaks rasedust olid üsna samasugused, siis praegune on hoopis teistsugune.

Kasutatud riided meie peres

#Kogumispäeviku grupis on käimas riiete ja jalanõude kuu ning panen kirja mõningad oma mõtted ja meie pere harjumused seoses selle teemaga. Lisaks koondasin postituse lõppu blogi facebookis küsitud küsimused, niiet neile saab ka vastused.

Kui ma esimest last ootama jäin polnud mul päris täpselt aimugi, mida ja kui palju ühele lapsele vaja on. Erinevate foorumipostituste põhjal jäi mulje, et alla keskmise palka saavad inimesed ei saagi endale lapse saamist lubada. Mina olin aga julgenud lapse planeerida üliõpilasena. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et lapse saamiseks on majanduslikult üsna vähe tarvis. Vähemalt mitme kuupalga ulatuses kulutusi ma ühele vastsündinule ei näe.

22.06.2018

Hakkasin pealkirjaks kirjutama, kuidas mul ainult üks maani kleit on, aga siis turgatas pähe, et ei, hoopis kaks on, aga no üks neist vajab veidi kohendamist ja nö kandevalmis ei ole. Igatahes on mul maani kleitidega veidi kurvad lood. Ma otseselt ei ole neid ei ekstra kaltsukatest otsinud ega ka vältinud, aga päris paljudel teise ringi poodides liikuvatel variantidel on õlapaelad puudu ja selline lõige ei sobi mulle teps mitte. Nii ei olegi nende õigete otsa sattunud. Ma mõnda aega tagasi leidsin Paavli kaltsuka e-poest ühe kauni isendi, aga hind oli natuke piiripealne mu jaoks ja kui ma siis mõne päeva mõtlesin selle üle, kas võtta või mitte, siis oli juba keegi endale napsanud.

Viimase aja kaltsukaleiud

Mul on kogunenud paras ports oste, mida siin näidanud pole, varasemad jäävad kusagile talve aega, uuemad on eelmise kuu lõpust. Enamasti on need olnud ühe-kahe kaupa ostetud asjad, niiet eraldi postitust tegema neist ei hakanud, aga nüüd on hea kogus pilte koos, et teiegagi jagada.

Üldiselt on mul reegel, et ma ostan kaltsukatest asju, mida ma saan kohe selga panna - no ei ole minus seda õmblejat ja kohendajat. Aga kaks erandit tegin ka, selle lillelise seeliku ja vööga. Ostetud on nad eri ajal, vöö täitsa talvel ja kuigi pildilt hästi ei paista, siis on tal imeilus natuke vintagehõnguline pannal, ainus mure oli see, et see oli mulle suur. Kükitas paar head kuud sahtlis ja siis puurisin tavalise puidupuuriga sinna kaks auku juurde. Toimis! Seelikuga oli lihtsam lugu, sellel õmblesin kummi veidi väiksemaks, õnneks piisas pisikesest augukesest kummikanali serva ja paar minutit niidi-nõelaga. Tagiga on ka üks omamoodi lugu.

29.03.2018

Sellest nädalast olen ma sisuliselt pärast aastat trennilainel. Viimane stabiilne trennis käimine (mis kestis kauem kui kuu-kaks) jäi tegelikult enne teist rasedust ehk nii nelja aasta taha. Prrr... hirmus mõelda. Ma siin mõned katsed olen ikka hiljem ka teinud, aga no need ei ole lõpuks ikka püsima jäänud. Suuresti küll igapäevase graafikute klapitamise tõttu ja kuigi mul on tegelikult velotrenažöör kodus ka, millelt võiks ju tegelikult tolmukihi tagumikuga maha nühkida, siis ajaks, mil lapsed magavad suudan ma ainult end nii palju liigutada, et kätt millegi magusa järgi sirutada.

20.03.2018

Ma olen üks neist, kes uue asja või siis "uue" asja ostmise korral seda kohe kanda tahab. Ostan ma ju asju, mis ilmselgelt mulle endale väga meeldivad, niiet mulle tundub ka üsna loogiline, et neid proovida tahan. Nii on uute riietega, aga ka kõige muu uuega. Näiteks kui ostan huulepulga, siis kasvõi kodus teleka ees värvin õhtul huuled ära või lasen peale uut lõhnaõli isegi kui käin poes enne magama minekut ja koju jõudes kohe magama hakkan sättima. Aga no ära proovima pean.

OOTD: 15.03.2018

Kuigi ametlikult talv veel kestab, siis üldises plaanis võib juba kevadele tere öelda. Kevad on mu lemmik aastaaeg ja ma iga aasta ootan kannatamatult seda aega, kui lumi ära sulab ja kõnniteed kuivad on. No ma tean küll, et see ei ole ehk parim argument kevade kasuks, et ta mu lemmik peamiselt seetõttu on, et talv lõpuks läbi on, aga nii ma tunnen.

Kui sul oleks 2 soovi?

Meil on magama mineku traditsioon, et lähen lastele natukeseks voodisse kaissu ja mängime "kõva kivi" - laps läheb teki alla peitu ja mina siis pean rääkima, et mis see kivi siin voodis teeb, seda natuke nügima ja susima kuni laps itsitama hakkab ja siis imestama, et mis asja, polegi kivi ja siis teki ära tõmbama. Selline veider mäng :)

OOTD: tööjõulupidu

Ma ei ole varem ühelgi tööjõulupeol käinud, aga no mul pole kunagi varem ka nii püsivat töökohta olnud. Kahe lapse emana tunnen ma end mõnikord oma eakaaslastest vanemana ja siis on sellised hetked nagu esimest korda töökaaslatega tähistada ja tunnen end hoopis nii noorena. Võta siis kinni kumb ma olen :)

Auto kui luksuskaup?

Aastaid tagasi tehti mulle kommentaar, et inimesed, kes suudavad autot omada ei tohiks kunagi öelda, et neil raha vähe, sest auto ei ole igapäevaselt vajalik vaid hoopis luksuskaup. Jäin toona ja jään ka nüüd, pärast umbes kuuajalist autota olekut, eriarvamusele.

Võtan näiteks oma vanemad, kes elavad maal, töökohast umbes 12km kaugusel. Bussiga tööpäeva alguseks ei olegi võimalik jõuda ning esimene buss, mis üldse sihtkohani sõidab läbib seda vahemaad 46minutit. Lisaks on neil bussile määratud miinimumtasu, niiet selle maa eest maksaks bussipilet 5€. Lisada siia juurde see, et mu vanemad töötavad samas kohas, niiet kulu oleks topelt. Ehk kahel inimesel kuluks iga päev tööle hilinemisega jõudmiseks 20€. Siia juurde lisada veel umbes 6km jalutuskäiku hommikul ja teist sama palju õhtul. 

Meie auto andis eelmisel kuul lõplikult otsad. Nii, et selle parandamine enam mõistlik ei olnud ja uue hankimine kohe võimalik polnud. Ehk umbes kuu aega elasime ilma autota. Õnneks elan ma vanematega võrreldes palju ligemal asulale, õigemini lausa linna kõrval. Nii me käisimegi toidupoes jala, tööle sõitsin nagu ikka rongiga ja isegi vihmaga teise linna otsa ujulasse saime jalutatud (kahe vankriga küll ja üsna märjana saabudes, aga ikkagi). Elamine linna kõrval on aga oluline märksõna, sest kuigi me oleme sõna otseses mõttes esimene maja, mis linna piiridest välja jääb, siis ametlikult kuulume me teise omavalitsusse ja see tähendab ka seda, et lapsed käivad 7km kaugusele lasteaeda. Autot omades ei ole see kunagi oluline probleem olnud, aga nüüd avastasime, et ainuke buss, millega hommikul lasteaeda jõuda läheb hommikul 7.30. Et kaks last selleks ajaks valmis saada ja bussipeatusesse viia peavad nad ärkama hiljemalt 6.40. Rääkimata sellest, et ise tagasi saada ja siis veel tööle jõuda. Kella 10ks tööle jõudmiseks ärkasin ma kell 6. Milline ajakulu! Autoga lapsi lasteaeda viies saan ärgata poolteist tundi hiljem. 

Niiet kui keegi tuleb mulle veel ütlema, et auto on ainult luksuskaup ja tema küll nii rikas pole, et endale autot lubada saaks, siis ma tahaks inimesi natuke raputada. Mul on iga päev tänu autole 2-3tundi rohkem aega, mida ma ei sisusta bussi oodates või sinna kõndides, aeglaselt kõndides. 

Päkapikkudest ja jõuluvanast

Ehtisime täna töö juures kuuske ja esimest korda sel hooajal tundsin ma kerget jõulutunnet ja ootust. Ehk on mu selle aasta jõulumeeleolu tagasi hoidnud fakt, et me pool oma elutuba pidime maha lammutama ja nüüd üht osa teisest kile eraldab ja seda juba kuidagi karraga ilusaks ei tee ning poole väiksem pind tähendab ka seda, et kuusk meie elutuppa sel aastal ei mahu... Või oli asi puuduvas lumes, mille suur austaja ma siiski ainult eemalt vaadates olen. Aga kui see tunne nüüd juba peale tuli, siis püüan sest kümne küünega kinni hoida. Nii pajatangi ja veidi meie pere seisukohast päkapikkudesse ja jõuluvanasse.

Foto: Evelin Talvar

Kui ma töötaksin oma esimesel töökohal

Hommikul jäi mul facebookis silma pilt kirjaga, et kui töötaksid oma esimesel töökohal, siis kellena sa täna töötaksid. Esimest korda läksin ma tööle kusagil 10-11. aastasena, kui mitte arvestada sugulaste hoidmist, seda tegin ma veel nooremana. Nii noorelt ei läinud ma tööle mitte sellepärast, et oleksin pidanud vaid seetõttu, et tahtsin. Mäletan, kuidas veidi vanemana kirjutasin kuulutust leidmaks suveks tööd ja rõhutasin, et saan suve lõpus 15 (sest see tundus vanem kui kirjutada, et olen 14).

Foto: Tanel Meos (24.07.2015 Maaleht)

Kaltsukas: Keila turu kaltsukas

Ma olen oma blogis Keila turu kaltsukast palju kordi kirjutanud, see oli aastaid mu põhiline shoppamise koht kuni Keila turg läks remonti ja sellega seoses kaltsukas sealt ära kadus. Seda, et tegemist oli keilakate seas hinnatud kaltsukaga teadsin ma alati, sest kordagi ei olnud olukorda, kus poes kedagi teist veel ostmas poleks olnud. Lisaks oli see koht, kuhu lapsevankri sai putka ukse kõrvale jätta või veidi virila lapse müüjale sülle anda. Peale turu sulgemist sain ma mitmeid kirju, kus uuriti, kust turul paikneva poe nüüd leida võib. Nüüd on mul hea meel siia kirjutada, et pood on Keilas tagasi!

Meie esimene Halloweeni pidu

Mulle tundub, et halloweeni tähistamisest on saanud veel üks neist "uue aja vaidluskohtadest", kus ühed jagavad sotsiaalmeedias nalju, kuidas meil Eestis ikka marti jookstakse ja teised postitavad pilte oma kostüümidest, kaunistavad maja ja korraldavad peo. Ma ise tahaks paigutada end nende kahe vahele. Jah, kui ma valima peaksin mardipäeva ja halloweeni vahel, siis valiksin esimese. Üks asi on küll, mis mulle halloweeni Eestis tähistamise juures ei meeldi - nimelt aina enam populaarsust koguv ukselt uksele käimine ja kommide küsimine.

Pilt hoopis sõbranna tüdrukuteühtust, kus Vanemuise teatris haavagrimmi õppisime.