Kõik on uus oktoobrikuus

Kui ütluse järgi on kõik uus septembrikuus, siis minu jaoks tulevad muudatused kuuajase hilinemisega. Ja muudatused ei saa puudutama mitte ainult mu eraelu, vaid osad neist jõuavad ka siia blogisse ja ma siiralt loodan, et te nendega kaasa tulete ja siit ehk enda jaoks hoopis senisest rohkem leiate. Aga hakkan algusest peale.

Minu jaoks kõige suurem muudatus on uus töökoht. Laupäeval on mul Eesti Leivatööstusele viimane degusteerimine ja juba esmaspäevast asun ma sotsiaalpedagoogina tööle. Tooteesitlejana töötamine oli hea võimalus laste kõrvalt osalise ajaga tööl käia, aga nüüd, kus Raian kahe nädala pärast lasteaeda läheb ei taha ma enam õhtuti ja laupäeval tööl olla. Ma alustasin nende juures jaanuari lõpus ja olen selle ajaga õppinud nii mõndagi. Eelmine nädal kohtasin kahte neiut, kes esitlesid kolme rullbiskviiti. Andsid mulle lihtsalt taldriku ja ei rääkinud sõnagi. Ma siis mõtlesin, et ehk esimene kord ja ise ütlen, et üks on pealtnäha šokolaadiga, et mis maitsetega need ülejäänud kaks on. Vaatavad mulle lihtsalt tühja pilguga otsa ja siis vaikselt vastati. Sõin ära ja ütlesin aitäh. Ostma küll ei kippunud sellise esitluse peale.

Kaks suurimat asja, mis ma selle töö juures õppisin on, et naerata alati ja tunne tooteid. Teinekord on nii, et järjest inimesed ütlevad, et ei soovi maitsta, ise ka ju alati ei soovi, sellel ei tohi lasta tuju mõjutada. Mulle tuldi nii mitu korda ütlema, et nad tulid ainult maitsma seetõttu, et ma nii rõõmsalt naeratasin. Teine oluline asi on teada toodete ja ettevõtte kohta. Inimesi ei huvita ainult see, mis toote sees on, vaid ka pakend, ettevõtte juhi nimi jms info. Paar korda oli mul selle aja jooksul hetki, kus mult küsiti midagi, millele ma vastust ei teadnud, järgmiseks korraks uurisin ma selle välja, sest võib kindel olla, et kui sult on korra selle kohta küsitud, siis küsib keegi veel.

Mul on hea meel, et inimesed mind nii hästi omaks võtsid - mu nägu jäi Keila inimestele meelde ja oli inimesi, kes iga kord mind nähes tooteid maitsma tulid ja juttu rääkima. Lapsed lehvitasid mulle juba kaugelt ja rääkisid oma päevast lasteaias. Ainult negatiivse juhtumina on mind siiani häirima jäänud üks lugu, kus pere tuleb tooteid maitsma ja laps palub ema-isa, et ostame seda leiba. Vanemad keelduvad ja ütlevad lapsele, et mine võta parem üllatusmuna endale. No ma ei saa aru sellest, et su laps tahab leiba (ja isegi kui ta seda kodus ei söö ja see vanaks läheb, see on ju mingi 60senti) ja sa ei ole nõus neid sente välja käima, aga selle asemel pressid talle magusat peale...

Uuest tööst aga, siis ma ühtaegu olen elevil ja samas närvis. Näen unes igasugu jaburusi, kuidas lähen valeks ajaks kohale ja ma teistele ei meeldi jms. Juba mitu ööd ärkan väherdes ülesse. Mu näonahale ei meeldi see ka mitte kuidagi. Sotsiaalpedagoogina tööle asumine on mu esimene erialane töö ja ma ise usun, et kui ma seda tööd nüüd saanud poleks, siis suure tõenäosusega ei oleks ma kunagi sotsiaalvaldkonda tööle asunud. Ma ise tundsin, et lastega kodus olemisega (kuigi ma olen laste kõrvalt terve aeg vähem või rohkem töötanud) olen ma töömaastikust kõrvale jäänud ja kõhklesin, et kas mu erialased teadmised üldse ajakohased on. Õnneks on mu uus töökoht mulle suuresti tuttav, sest olen sama asutuse teises keskuses praktikal olnud ja palju tuleb tuttav ette, niiet sisse elamine peaks kergemalt minema.

Uus amet toob mulle ka uue riietuse. Kui degusteerijana eelistasin ma pigem nö kontoriroti riideid ja kaldusin enamuses smart casuali poole, siis nüüd saab mu riietus natuke rohkem igapäevasem olema - rohkem T-särke ja teksaseid. Ma kodust välja minnes armastan end ikkagi ülesse lüüa, niiet loodetavasti näeb siin blogis nüüd tulevikus nüüd erinevamat stiili outfitte. Uutele riietele ruumi tegemiseks tegin riidekapis põhjaliku puhastuse ja viisin koos sõbrannaga Kodu Kirbukasse riideid müüki. Leiate meid boksist 33. Minul olid kõige kallimad esemed 10€, enamik jäi alla 5€. Minge uudistama! Ma pärast kirjutan blogis täpsemalt, kuidas läks ja palju müüdud saime.

Lisaks natuke igapäevasematele riietuste postitustele tahan ma ka siia blogisse tuua veidi teisi teemasid. Abikaasa töökoht on küll pärast lapsehoolduspuhkusel olemist alles, kuid firma ei toimi sugugi nii hästi kui 3 aastat tagasi. Mis omakorda tähendab natuke hoolikamat pere eelarvet. Ma kunagi korjasin kõik tšekid alles ja panin kirja, mis me mehega kulutasime, kuid see oli enne lapsi ja ma olin nende analüüsimises üsna laisk. Nüüd proovin hoolsam olla ja kuigi ma siia avalikult päris terve pere kulutusi tuua ei soovi, siis meie toidupoe kulutused panen kirja. Niiet natuke saab siit blogist lugeda tulevikus ka säästmisest ja pere toidule tehtud kulutustest.

Kas postitused pere toidupoe eelarvest ja menüüst (ilma retseptita, sest suurem asi kokk ma ei ole, aga nii saaksite aru, mis toite me nendest produktidest teeme) oleks midagi, mis teile`vahelduseks outfiti postitustele huvi pakuks? Põhiolemuselt jääb blogi ikkagi kaltsukablogiks, seda mul muuta plaan ei ole.

OOTD: 19.09.2016

Sõbranna ei saanud mu sünnipäevale tulla, niiet kui ta pärast pakkus võimalusi välja, kuidas koos tagantjärgi tähistada ja ühe variandina teatrit mainis, olin ma müüdud. Ma olen siin blogis varem ka kirjutanud, et ma polnud kunagi teatris käinud (või no Linnahalli aegadel seal muusikali olen tegelikult vaatamas käinud ja Keila kultuurimajas tegelikult Jan Uuspõllu etendust ka). Niiet eile suundusimegi vaatama lavastust "Sugu :M", ma ei oska mingit tarka juttu lavakujundusest, akustikast, näitlejameisterlikkusest, dialoogidest jms rääkida, niiet selle jätan siit välja, aga lihtsa inimesena mulle laias laastus meeldis, kohati aga oli minu jaoks veidrust liiga palju. Pärast etenduse lõppu algas Vaba Lava teine sünnipäev, kus sai end suupistete, veini ja tordiga kostitada.

Riietusest rääkides, siis teadsin kohe, et tahan kanda oma viimast sekkarileidu ehk Viimsi kirbukalt ostetud jumpsuiti. Maksin selle eest 8€ ja tegemist oli uue esemega ehk sildid kõik küljes. Ainuke asi, mille puhul veidi kahtlesin olid jalanõud - ideaalis oleksin tahtnud kontsakingi kanda, aga kuna mu tee rongile viib otse läbi muru ja üle raudtee, siis jäin ikkagi baleriinadele kindlakaks. Juurde valisin valge pintsaku ja suure salli, et õhtul päris ära ei külmuks. Ainuke asi nagu jumpsuidiga ikka, siis vetsus käimine (eriti kui veini juua ja sinna rohkem kui korra asja on) on veidi tüütu. Ma olen ikka arvanud, et teatris käimiseks ennast pidulikult riidesse pannakse - noh, tuleb välja, et mitte sugugi kõik. Vaba Lava teater on ka ehk kraadike vabam kui nüüd ütleme Estonia, aga no rebitud teksad on ikka väga vale minu silmis.

Enne kui rongile lippasin lasin Raikol koduväravas mõned pildid teha. Taust pole minu silmis ehk päris see, aga suur enamik meie fotodest siin sünnibki ja ma ei tahtnud fotokat linna kaasa vedada. 

Kaltsukast:
Jumpsuit - Viimsi kirbukas
Kott - Like Twice

Uued ostud: Roosa mantel

Laupäeval oli Keilas lauluväljakul kirbukas ja kuna mul ootamatult tööpäev ära jäi, siis läksin koos preiliga ka. Läksime rattaga, sest noh nüüd me ju saame. Pealegi õuekirbukatel on rattaga palju mugavam ka, ei pea ju parkimise pärast muretsema ja kusagilt kaugemalt kõndima. Aga see selleks, ma ju hoopis tahtsin oma ühte ja ainukest ostu näidata - roosat Zara mantlit, mis maksis *trummipõrin* 5€!

Ma ei ole ammu enam nii öelda photoshoote teinud, veel vähem ise, see tähendab statiivi ja taimeriga. Täna siis tegin. Pooltel piltidel oli fookus paigast ära, aga need kaks, mida teile näitan mulle väga meeldivad. Aga pildistamise probleemi juurde, siis kahe pisikese lapse kõrvalt leida sellist aega, kus mees saaks minust pilti teha nii, et see ei hõlmaks ühte või kahte õnnetut last või et iga mu riietuse pildistamine ei muutuks perepildiks, siis äkki on Keilas mu lugejatest kedagi, kellele pilti teha meeldib ja aeg-ajalt minu peal harjutada tahaks?

Aga nüüd vaadake kui imeilus see mantel on! Eksole, ma ei kujuta seda ette? :)

Minu maanteeratas

Tänane sekkarileid ei tule mitte riidekapist vaid hoopis kuurist. Nimelt näitan ma teile oma maanteeratast, mis nüüdseks on saanud natuke naisteratta hõngu juurde.

Selle ratta lugu minu jaoks sai alguse vist oma kaks aastat tagasi kui me Saaremaale minu vanemate juurde sõitsime. Meil oli praamini aega ja järsku märkasime mingit veidrat kila-kola poodi. Me polnud algul isegi kindlad, kas seal enam pood eksisteerib, sest uksele olid sõna otseses mõttes lahtiolekuajad märkmepaberile kirjutatud. Aga pood oli täitsa avatud, peamiselt igasugu vana elektroonikat täis, aga ka natuke mööblit ja noh, paar ratast. Minu ratas jäi silma eelkõige oma helesinise/mündirohelise värvi tõttu (ma ei suuda otsustada kumb ta on - päris helesinine nagu pole aga mündirohelise jaoks on ta mu meelest nõks liiga helesinine). Ma isegi ei plaaninud seda toona ära osta, aga Raiko küsis, et noh, kas ostame. Hinnas kauplesime umbes poole alla ja kui ma ei eksi, siis lõppsummaks jäi 15€.

Igatahes senini ta seisis õnnetult kuuris, sest kummid olid katki, kett maas ja pidurid polnud päris töökorras. Eelmisel kuul viisin ta lõpuks Keila rattapoodi, kus lasin ta minimaalselt korda teha, see tähendab, et mul ei olnud oluline, et nad sinna originaaljuppe hangiks või paneks rattale uued helkurid või iga roosteraasu maha kraabiks, vaid et rattaga sõita võimalik oleks. Parandus läks muidugi mitu korda rohkem maksma kui ratas ise, lõviosa arvest moodustasid uued sise- ja väliskummid. Ise nokitsesime külge puuduvad helkurid ja sadula (tähendab need sain papsilt, kes oli neid meie vanadelt ratastelt alles hoidnud), uue lenksupaela ja korvi ning valmis ta saigi!

Raiko ostsis eile enda rattale ka rattatooli, niiet täna käisimegi terve perega kahetunnisel tiirul. Me elame tegelikult toidupoele naeruväärselt lähedal, aga jalgsi on laste jaoks siiski natuke liiga pikk maa ja nii me muudkui autoga liiklemegi, loodetavasti saab nüüd mõned autosõidud ka jalgrattaga liikumise vastu välja vahetatud.

Kaltsukast:

Jalgratas

Pluus: Aarete Laegas

Püksid: Leiupood

Seljakott: Balti jaama turg

OOTD: 05.09.2016

Teate küll seda kõik on uus septembrikuus? Noh, nii ka mul. Õigemini praegu on veel kõik vana. Nii ka mina, sest tänase seisuga olen ma nüüd ametlikult 25. Aga tegelikult saime viimasel hetkel Raianile lasteaiakoha, niiet alates oktoobri keskelt on mul kaks lasteaialast. Mis omakorda tähendab seda, et mina hakkasin endale uut töökohta vaatama. Praegune töökoht oli küll hea laste kõrvalt töötamiseks, aga nüüd on mul esimene kord elus aeg hakata vaatama töökohta, kuhu panustada ja pidama jääda. Omamoodi põnev, aga samas hirmutav ka. Ja sellest viimasest osast on mu muidu alati iseenesest korras näonahk kõvasti märku andnud.

Lisaks olen ma püüdnud maksimaalselt ära kasutada seda, et praegu veel suure osa ajast kodus olen ja tegelenud kõikvõimalike aia- ja ehitusprojektidega. Ja nii see vaikus on siin paar nädalat maad võtnud, aga ma luban, et ei lähe siit veel kusagile.

Ma olen alati rääkinud, et mu sünnipäev on suve lõpus, aga täna ütleks küll, et pigem sügise alguses. Iseenesest sellised vihmata sügisilmad mulle väga meeldivad ja kui selga ajada soe karvane vest, siis võib ju rõõmsalt Põhjamaa naine olla küll. Kuna ma etteruttavalt sünnipäeva peo ära pidasin, siis tänane riietus ei ole grammigi pidulik, vaid hoopis hästi mugav ja igapäevane ning parajalt mugav, et pärast ühele linnatiirule jalgrattaga minna. Ja täiesti juhuslikult täielik kaltsukaoutfit.

Kaltsukast:

Vest: osta.ee

Sviiter, püksid: Aarete Laegas

Vöö: Telliskivi kirbuturg

Kott: Roosna-Alliku kaltsukas

Jalanõud: Paavli kaltsukas

OOTD: 15.08.2016

Ma ei ole selline inimene, kes ennast 10 minutiga valmis saaks. Olgem ausad, mul läheb enamasti isegi pesemisele rohkem aega - mulle meeldib pikalt vannis mõnuleda koos raamatu ja snäkitaldrikuga. Noh ja siis ühtlasi pesta ka. Isegi siis kui mul on mõni konkreetne üritus või sündmus ette teada ja ma olen varem riietuse valmis vaadanud, siis kipun viimasel hetkel ikka leidma, et peaks midagi muud selga panema. Niiet lõpuks on tuba välimuselt nagu oleks meil vargad käinud ja mina ajagraafikuga totaalselt jännis. Seega kui Raiko täna ütles, et tal on vaja korra Kohilas käia ja kas ma tahan kaasa tulla, siis jäin ma hetkeks kõhklema. Mulle aga suure suuga lubati, et seal on vähemalt üks kaltsukas ka. Noh, olin müüdud! Ja see omakorda tähendas kümne minutiga mullastest õueriietest normaalseks vahetamist. Õnneks on mõned esemed, millele saab alati kindel olla ja kuna ilm ka lõpuks päiksega veidi helgem oli, siis valisingi pitsilise roosa kleidi ja selle peale maskuliinsema tagi. Meigini ei jõudnud, niiet päikseprillid lükkasin ninale ja sõrmedega tõmbasin juustest läbi. Raianiga oli lihtsam - tema tuli täpselt nii nagu ta õues oli.

Muideks, kaltsukas oli Kohilas täitsa olemas, lausa kaks. Aga nagu paljud teisedki kaltsukad esmaspäeviti, olid need mõlemad kinni. Niiet lisan oma kunagi-külastan-nimekirja.

Kaltsukast:

Kleit: Keila turu kaltsukas

Tagi: Like Twice

08.08.2016 Paavli kaltsukas

Mariette on pärast rohkem kui kaks kuud kodus olemist tagasi lasteaias ja mina ei oska kuidagi olla. Mis on veider, sest varem käis ta ju ka lasteaias ja siis läks see aeg nii ruttu. Igatahes kui ma olin hommikul Raianiga koos hommikust söönud, elutoa ära koristanud, mänginud ja kell ei olnud ikka veel 11, siis tuli mulle meelde, et mul on Paavlis ootamas nende poe 5€ kinkekaart. Pakkisimegi ennast kokku ja sõitsime Tallinna.

Seelik: Keila turu kaltsukas, pluus: komisjonipood KOMKA, kaelakee: Soome kaltsukast

Ma pean tunnistama, et ühe lapsega on kaltsukates tunduvalt lihtsam käia - istus kärus või mängis ilusti mängunurgas. Viimane on küll idee poolest tore, aga mängunurgas, kus on legoplaadid, aga puuduvad legod või kus on tahvel, aga pole ühtegi kriiti, ei ole lapsel väga midagi teha. Niiet Paavli kaltsukas, see on väike vihje teile.
Nüüd aga parima osa juurde. Ma siin enne blogiauhindade üritust halasin, et mul oleks punaseid kingi vaja. Pakkuge kolm korda, mis mulle kaltsukas esimese asjana vastu vaatasid! Maksid 6€ ja on väga hästi hoitud - puuduvad kriimud ja kontsalt pole kusagilt värvi maas ega midagi. Lisaks ostsin ühe lilla kardina, mida mul sünnipäevapeo ajaks vaja on, aga sellest nii umbes kuu aja pärast.

OOTD: 06.08.2016

Kell saab kohe üksteist, üks preili on lõpuks magama jäänud (pärast seda, kui ma olen kinnitanud, et mitte keegi ei kõnni koridoris ja koletist ei tule, ka mängukoletist ei tule ning jah, issi on tugev ja Suusi kuri) ja mina saan teieni tuua oma tänase käisin-tööl-riietuse.

Need lõhkised teksad on ülimugavad, niiet alati kindla peale minek, et üldmulje aga viisakam jääks, siis lisasin Soomest skooritud kivikestega pluusi. Koti nihverdasin õel külas käies tema varudest endale ja see on nii ägedalt suur, et kogu mu töövarustus sinna ära mahub. Saan nüüd suvalise seljakoti, millega varem tööl käisin, nurka visata. Halleluuja!

Kaltsukast:

Teksad: Aarete Laegas

Pluus: Soome kaltsukast

Suure-Jaani kaltsukad

Eesti Ekspressi kunagine artikkel viitas, et isegi Suure-Jaanis on kaltsukaid mitu, osad neist lausa kõrvuti. Praegune seis nii suursugune pole, kaltsukaid on seal pisikeses linnas täpselt kolm.

1. Pärnu 3

Teisel korrusel asuv pood müüb tegelikult uut kaupa, lihtsalt ruumi ühte seina on tehtud pisike riiul kasutatud riietele. Valik on suhteliselt olematu ja sellest vähesestki on raske ülevaadet saada, sest pea kogu kaup on pakituna riiulil. Hinnad vähemalt riiulil olevatel asjadel puuduvad. Mõni ese ripub siiski riidepuul samal stangel koos uue kaubaga.

2. Pärnu 1A

Täitsa kaltsuka moodi kaltsukas. Osad riided kastides, osad stangedel. Valik võiks kaasaegsem olla, eriti jalanõude ja kottide osas. Kiitus poe avaruse osas, niiet lapsevankriga mahub liikuma.

3. Tallinna 7

T-R: 10.00-16.00

L: 10.00 - 15.00

Alates 5€ saab maksta ka kaardiga.
Neist kõigist kõige suurem ja parima kaubavalikuga. Mida saab järeldada ka sellest, et teistes poodides olin ma ainuke klient, selles poes oli terve hulk inimesi veel ja küll juba kohalikud teavad :)
Veidi häirib, et kaup on mitmes eri ruumis, tervikpilti on raske saada ja väikeste lastega käies ebamugav. Lisaks asub teisel korrusel, niiet vankriga ligi ei pääse.

Uued ostud: Soome saak

Hei!

Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis käisime Soomes kokku neljas kaltsukas. Kõik Nummela piirkonnas. Ma lootsin meie kaltsukatiirudelt leida teksavesti või -tagi, suvist kübarat ja Mariettele uued lasteaia sisejalanõud ja Raianile jalatseid. Ekstra midagi otsima ei hakanud, vaid lähtusin nagu ikka põhimõttest: mis silma hakkab, aga lisaks mu väikesele loodetavasti-leian-listile jätsin see kord kleidid pigem tahaplaanile, sest neid justkui kapis mõni ikka oleks. Mõne asjaga mu nimekirjast läks hästi, mõni asi jäi saamata. Aga laon oma saagi letti :)

Postitust kirjutades avastasin, et unustasin ühe asja pildilt välja - nimelt ostsin 2€ eest ka türkiisinise ja halliga sportrinnahoidja. Ma olen viimasel ajal oma keha suhtes rahulolematu. Kuigi kaalunumber on sama, siis mõned klassikalised murekohad, näiteks kõht, ei anna rahu. Plaanin vaikselt trennilainele tagasi saada. See tähendab, ma pole tegelikult väga järjepidavalt kunagi trennis käinud, siin-seal veidi katsetanud ainult. Igatahes ehk nüüd uus kaltsukaleid veidi motiveerib õhtul metsa all üht pikemat ringi silkama.
*Parandus, Raianile ostsin suvemütsi ka, see samuti fotolt puudu.

Fotolt paistavad Raianile 1.50€!!! eest ostetud Ecco sandaalid, vaevu kantud. 

Nüüd aga ostude pudi-padi juurde. Suured kaelakeed mulle meeldivad. Eestis näeb ilusaid ehteid pigem harva ja kui, siis bokse rentivates kaltsukates, aga neis kipuvad olema H&Mis kümneka eest müügis olevad ehted heal juhul 7€ hinna eest. Mis ei ole okei hind ühe kasutatud kaelakee kohta. Mina skoorisin mõlemad kaelakeed 2€ eest ja kõrvakad maksid euro. Hundiga prossi üle juurdlesin ma pikalt, et kas võtta või ei. Nüüd olen juba kaks päeva seda kandnud, hullult cool on, ei tea, mida ma seal poes nii kaua arutlesin. Hinda ei oska öelda, sest oli osa sületäiest, mille eest viieka maksime. Kübar ei ole sugugi mitte suvekaabu nagu ma kaltsukatest skoorida lootsin, vaid hoopis villane veinipunane kaabu. Oli esialgselt kaheksalt alla hinnatud 4€ peale. See kaabu on ka kogu kaltsukatetiiru kalleim ost.

Soomes oleku ajal olid vist kaltsukajumalad minu poolt, sest riided on saadud kõik nii heade hindadega. Esimene ost üldse oli see lilleline pliiatsseelik. Keegi tahab pakkuda kui naeruväärselt vähe see maksis? 1€. Kahjuks ei ole tal ühtegi lõhikut, niiet lastele järgi just selles ei jookse, aga asi siis üks küljeõmblus natuke lahti teha. Igatahes ma juba kujutan ette, et mul on fäänsi kontoriroti töö ja ma sa saan selle tööle selga panna.

Tuunika eest maksin 3€ ja tegelt on ta veidi kaunim kui pilt edasi annab. Selline kihiline ja natuke romantiline ja suviselt õhuline, fotol on ta natuke "laialivalguv" jäänud.

Ja ülejäänud saak riietest on teksavest, kivikestega pluus ja traksiseelik (kas traksiseelik on sõna?). Teksavestiga joppas, see oli üks nimekirjas olnud asjadest, mida juba Eestis mõnes kaltsukas leida olin lootnud, kuid seni tulutult. Pluus on teksavestiga samast poest, kust ka eelmainitud hundipross ja Raiani müts. Lisaks sai õde endale sealt kaks suurt tassi, kassile toidukausid, juukseklambri. Kõik kokku ainult 5€ eest. 

Viimasena see traksiseelik (?), mille juures mu lemmik osa on see, et Mariettel on samasugune. No mitte just identne, aga ka sinine teksast. Ma kusjuures ei ole kunagi olnud see ema, kes ennast ja last samamoodi riide paneks, enamasti on Mariettel juba üsna tugevad (ja jonniga lõppevad) eelistused oma riiete osas, teiseks ei ole meil lihtsalt samasuguseid riideid. Aga mõte vahel samasuguseid riideid kanda paitab aina enam mu meeli. Igatahes minu oma maksis 3.50€.

Milline mu ostudest teie lemmik on? Keegi mu blogi lugejatest Soomes kaltsukates käinud on, kuidas teie kogemused on?

Lastega Soomes

Olen lastega meie peaaegu nädala kestnud puhkuselt Soomest tagasi. Või no tegelikult läksime mu õele külla, aga see oli ausalt täielik puhkus. Kui just laeva minek välja arvata - see oli katastroof. Nimelt ma kuidagi vaatasin laeva väljumisaega väga valesti, mis tähendab, et me jäime õigest laevast maha. Saime viimase hetke pileti teisele laevale siis, kui just teatati, et pardale minek on lõppenud. Mis tähendas, et me pidime jõudma laeva ülihelikiirusel. Nii palju siis plaanist, et me vaikselt laeva kulgeme, sest käru ma Raianile kaasa ei võtnud.

Lõpuks üritasingi majandada nii, et Raian oli süles, Mariette oma pisikese kohvriga kõrval ja mina vedasin järgi meie kohvrit ja Raiani reisivoodit. Ei toiminud hästi - voodi kukkus kogu aeg kohvri pealt alla, Raian nuttis süles ja Mariette kartis seda nö tunnelit, mida mööda laeva minnakse. Lõpuks nutsime sisuliselt kõik. Õnneks ühed toredad noormehed aitasid mind ja võtsid Raiani oma sülle. Lõpp hea, kõik hea, aga laeva jõudes mu käed täiesti silmnähtavalt värisesid pingest.

Laevas endas oli juba hästi, maandusime mängunurgas ja sealt enam ei liikunud kaugemale kui WCsse. Mahatulek oli juba ka helgem ja õe nägu sadamas meid ootamas näha oli totaalne kergendus. Sealt edasi oli puhkus idüll, mis sisaldas endas rohkelt mänguväljakul viibimist, mitmeid kordi rannas käimist, maitsvat (ja veidi liiga palju) sööki ja kohalikke kaltsukaid.

Kusjuures randa saime me lastega see suvi alles kolmandat korda. Esimene kord käisin lastega üksinda rannas ja pärast 15 minutit keerasin otsa ringi ja tulin koju ära. Toona oli ilm tuuline ka, niiet Mariette kartis merd või no pigem laineid ja Raian tahtsi pea ees vette minna. Ja siis lõpuks oli tüli majas ja nutt lahti, sest üks nuttis kui ta veest liivale tõstsin, teine kui vee äärde läksin. Oma meelest olin küll hästi ette valmistunud ja võtsime terve kotitäie mänguasju kaasa, et liivalossi teha, aga ei miskit. Teine kord olin juba targem ja läksin koos sõbranna ja tema lapsega. Siis juba toimis. Aga ujuma sain ma alles nüüd Soomes ja ma ei tea, kas Eestis ka vesi nii soe on, aga seal järve ääres oli küll mõnus. Niiet kõik kolm korda, mis me rannas käisime läksin ma ujuma ka.

Kaltsukatest eraldi ülevaate postitusi ma kirjutama ei hakka, sest paljud teist ikka Eestist Nummelasse kaltsukatesse kondama lähevad (juhul kui kellelgi peaks olema sealt kandi sekkarite kohta küsimusi, siis vastan ikka). Meie käisime kokku 4 kaltsukas, hinnaklassilt täiesti erinevad - nii sellised, kus sületäie sai viie euro eest, kui bokse rentivates. Ja ma skoorisin ülimalt ägedat kraami, aga vaatan, et see postitus veniks muidu pikaks, niiet need jätan järgmise postituse jaoks. Üks asi aga, mida ma Eesti kaltsukates näinud ei ole ja Soomes mitmes poes kohtasin on poe lapsevanker, mis klientidele kasutada on. Väga mugav variant minu arust! Eriti kui pood asub näiteks teisel või kõrgemal korrusel. Igatahes minu arvates oleks see küll midagi, mille peale Eestis ka mõelda võiks.

Ma ei tea, kas keegi teist mäletab, et eelmine aasta Soomes käies kirjutasin ühe kaltsuka eriti nõmedast mängunurgast, mis oli ehitusmaterjalide ja lambikuplite vahel. Mul oli nii hea meel näha, et selles poes on nüüd uus ja tore mängunurk lastele.

Mängunurk ennem...

... ja nüüd.

Ja selle ilusa mõttega ma tänaseks lõpetangi :)

Kodueri: magamistuba

Ma olen juba hirmus ammu tahtnud teile natuke rohkem meie kodu näidata - on see ju meie peegel ja seega samuti erinevaid kaltsukaleide ja taaskasutust täis. Küll aga ootasin ma alati, et kõik need "ajutised" lahendused saaksid püsivama väljundi, aga noh, tavaliselt need ajutised asjad kipuvad olema hoopis kõige püsivamad. Näiteks magamistoas mind hirmsasti häirisid meie varasemad kardinad - ma ei raatsinud uusi osta ja värvisin kardinad ise lillaks. Tulemus sai veidi kirju. Lisaks leidsin ma pärast, et äkki ei olegi lillad kardinad need kõige õigemad. Nii ma siis jupp aega lükkasin magamistoast siia kirjutamist piltide näitamist edasi, sest minu silme ees olev pilt ja peas olev ei läinud kokku. Kes kangesti uudishimulik on, siis Meie Kodu Lugu blogist näeb neid koledaid lillasid kardinaid ka :) Kui värvimata uks ja sealsed liistud ning soov üks pildike kummuti kohale seina saada kõrvale jätta, siis võib öelda, et valmis!

Mis laualampi puutub, siis ma tean, et osadele teist meeldis ta originaalis rohelisena palju rohkem. Aga ma ei suutnud kuidagi teda sellisel kujul tuppa toimima panna ja otsusega värvida olen ma igati rahul. Ma veidi kahtlen, kas teha valgega mingi muster veel lisaks või ei. Mulle meeldiks näiteks sik-sak, aga kui see ei ole korralikult teostatud, siis jääb tulemus halvem. Lisaks mõtlen veidi, et ehk hakkaks sik-sak muster tapeediga võistlema ja tulemus jääks liiga kirju.

Mu lemmik osa kogu toast on aga see aknalaud, mis muideks on mu enda tehtud vanast paksust põrandalauast.

Kusjuures kõik mööbliesemed, lisaks nii lae- kui laualamp ning vaip on kasutatuna soetatud, mõned asjad on saanud lihtsalt suurema või väiksema DIY projekti. Ostetud on asjad väga erinevatel aegadel, mõni ese ootas oma aega aastaid kõrval toas enne kui nüüd meie magamistoas oma koha leidsid. Öökapina toimiv puupakk oli siin majas aga hoopis enne meid, seda sai lihtsalt veidi lihvitud. Ma ise vaikselt naeran, et ei tea, mis siis saab, kui meie tegelik magamistuba kunagi remonditud saab, kus siis kõiki tuleviku projekte hoidma hakkan!? 

*See tuba siin peaks tegelikult tulevikus saama Mariette toaks.

Kaltsukast:

Laelamp: osta.ee 6.50€

Voodi: Facebooki mööbligrupist 50€

Kummut: Magda Misjonipood 20€

Riidekapp: Facebooki mööbligrupist 40€

Laualamp: Sõbralt Sõbrale 13€

Kardinad: Võhma kirbuturg 3€

Vaip: Uus tänav 7, Keila 5€

Laelambi hinnas ei ole ma sendipealt kindel ja riidekapp võis ka veidi kallim olla, need on ostetud mitu aastat tagasi. Aga isegi kui sisustus kokku ei olnud mitte umbes 135€ vaid kümme eurot kallim, siis sellest hoolimata on kokkuhoid olnud märgatav ja selle raha eest poleks me uuena isegi voodit osta saanud.

OOTD: 14.07.2015

Juuli on siiani olnud väga kodukeskne, mis omakorda on siia pisikese vaikuse toonud, aga kui just tööpäev ei ole, siis suure tõenäosusega olen ma lastega õues mütanud ja kõikvõimalikke maja ja aiamaa omamise juurde käivaid toimetusi teinud. Mis omakorda tähendab vanu teksaseid ja lohvakat T-särki. Kodust välja minnes armastan ma end jätkuvalt korda teha ja viimane selline outfit ongi täna teie ees. Kleit ise oma mustriga on juba üksjagu silmapaistev, niiet kõik ehted jätsin lisamata ja nii koti kui jalanõude valikul jätkasin must-valge teemaga, väikseks värviaktsendiks pähe seotud punane sallike.

Kaltsukast:
Kleit: Leiupood
Sall: Sõbralt Sõbrale
Kott: Roosna-Alliku kaltsukas

Paavli kaltsuka auhinnamäng

Mida head oled leidnud Paavli kaltsukast? Just selleteemaline auhinnamäng on poe facebookilehel käimas.

Osalemiseks on vaja kirjutada kommentaar, lisada pilt, vajutada Paavli kaltsuka lehele meeldib ja postitust avalikult jagada.

Kõigi kirjutajate vahel (ka need, kes ilm pildita kommentaari lisasid) loositakse iga päev välja 5€ kinkekaart 3 inimesele. Kampaania lõpus loositakse välja peaauhind - 100€ eest kinkekaarte. 3 enim laike kogunud fotot saavad auhinnaks 50 € eest kinkekaarte ja 2 kõige naljakamat kommentaari saavad auhinnaks 20 € eest kinkekaarte.

Kampaania kestab kuni 13.07.2016

Ma ise mõtlesin tükk aega, et milline mu leidudest siis nö parim on. Kas võtta selle  järgi, mida ma kõige rohkem kannan või hoopis midagi sellist, mis erilisemal päeval kapist selga saab. Näiteks kandmise mõttes lemmik ostuna Paavlist soetasin ma nende poe teistkordsel külastusel (käisime seal koos poole kursusega ülikooli esimesel aastal) endale imeilusad kingad 3€ eest, ainult number väiksed. Aga ma kandsin neid sellest hoolimata isuga ja sain nii mõnegi komplimendi. Mingi hetk siiski läksid annetuskasti edasi, sain vanemaks ja hakkasin õiges suuruses jalanõusid ostma :)

Lõpuks otsustasin see kord oma viimase (ja vägagi suvise) ostu kasuks - valge pitsist ja narmastega kardigan, mis maksis kõigest 2.50€. Pealegi oli see mul blogis veel näitamata. Algne pildistamise idee oli mul teine, aga sealt jäi kardigani pits ja narmad halvasti paistma ja ta olemus läks kaotsi, kuigi nüüd pärast mitmendat photoshopi katset hakkab looma, niiet võibolla ma Paavli facebooki teen neist kahest pildi kokku.

Üks naljakas seik ka eilsest, kui pilte tegime Mariettega koos. Vahepeal preili korjas karikakraid ja järsku ilmus mingi rattaga naine välja ja küsis, kus kohas ta üle raudtee saaks kõige lihtsamalt minna. Mariette sirutas oma kimbu naise poole, et talle oma lilli näidata, proua aga eeldas, et lilled on talle ja rõõmsalt tänades võttiski enda kätte ja sõitis rattaga ära. Kohe kui naine oli veidi eemal ütles Mariette mulle: "Emme, ära ole kurb, ma korjan sulle uued lilled!"

 Minge osalema ja võite ka mulle siia kommentaarid jätta oma lemmikostude kohta Paavlist!