Photoshoot: pitskleit Paavlist

Kui kirjutasin sellest, kuidas sõbrannaga kaltsukates käisin, siis näitasin teile ainult telefoniga tehtud kiireid klõpse. Nüüd on Paavlist 4€ eest ostetud kleit (vist ikka kleit mitte öösärk) saanud läbi väikse photoshoodi paremini pildile.

OOTD: 22.11.2014

Varasemalt meeldis mulle õhtuti väga osta.ee-st riideid ja muud naistekaupa lapata, sest see lihtsalt oli nii mugav ja aeg-ajalt võis sealt asju absurdselt heade hindadega saada. Lisaks meeldib mulle osta.ee otsingusüsteem rohkem kui teistel analoogsetel lehekülgedel - näiteks Buduaaris ei saa naisteriideid üldiselt suuruse järgi otsida, vaid peab valima selleks alamkategooria (seelikud, kleidid vms). Viimasel ajal on aga osta.ee valik ausalt öeldes niru, suur osa riideid on kas halvas seisukorras ja ebamoodsad või siis hoopis hiinast tellitud kaup, mida uuena edasi müüakse. Kauplemine on suures osas facebooki kolinud, aga sealt erinevaid kuulutusi vaadata on palju aeganõudvam, lisaks enamasti meeldib mulle vaadata, kas midagi jääb silma, mitte ei otsi konkreetset eset, seega ei ole ma ka ise ostukuulutust lisanud.

Kõigest hoolimata ma aeg-ajalt ikka osta.ee-s vaatan ringi, rohkem küll mööblipakkumisi, kuid mõnikord jääb ka naisteriietest miskit silma. Viimane ost on lindudega pluus, mille eest maksin 5€. Mulle ääretult meeldib linnumuster, kõikvõimalikes variantides. Ma juba pikemat aega unistan ühest lindudega kardiganist, aga siiani ei ole ma midagi sarnast ei kaltsukatest ega netiavarustest leidnud.

Kaltsukast:

Pluus: osta.ee

Kardigan: Vitali kaltsukas

Kott: Keskväljak 12a, Keila

Vöö: Telliskivi kirbuturg

Uued ostud: BLOGGERSMARKET

Bloggersmarket ehk seitsme moe- ja ilublogija kirbuturust lokaalis HETK on möödas pea nädal. Esimesele 25-le jagatud kingikotid meelitasid juba tund enne ürituse algust inimesed ukse taha ootama ja ürituse alguseks olevat järjekorras inimesi olnud ligi sada. Mina läksin teiste blogijate riidekappi piiluma lõuna paiku ja siis oli olukord üsna rahulik, isegi lapsevankriga mahtus sisse. Erinevalt kaltsukates ostlemisele, kus mul on kombeks poes mitu tiiru teha, piirdusin kiire ringiga, mille käigus jäi näppu kaks eset: kleit Lucine ja pluus Britta riidekapist. Mõlema hinnaks oli 5€.

Lohutuseks neile, kes see kord ei jõudnud, siis vaikselt on välja antud lubadus kevadel üritust korrata.
Lisaks minu ostudele heitke pilk peale Margarita blogile ja vaadake, mis tema endale soetas.

Päev Mariga kaltsukates

Aitan oma sõbrannat ühel pildistamisel veidi stilistikaga, eilse päeva veetsime erinevates Tallinna kaltsukates photoshoodiks sobivaid riideid otsides ja ühtlasi haarasime prooviruumi ka kõike muud ilusat, mis silma jäi. Ja seda viimast juhtus palju, sest näiteks Paavlis suutsime kahe peale proovimiseks kokku kuhjata terve kärutäie riideid. Fotokaga tehtud pilte mul sellest vahvast päevast ei ole, sest kodus olid kellegi väiksed näpud arvutist mälukaardi ära pätsanud, seega jagan mõningaid telefoniklõpse.

Päeva alustasime Popovis, mis Paavlisse minnes tee peale jäi, kuid seal ei hakanud midagi silma, see-eest nagu juba ennem kirjutasin oli Paavlis ilusat kaupa küllaga. Meie sattusime sinna mõnusalt ennelõunasel ajal, kui rahvast oli pigem vähe ja uut kaupagi ilmus stangedele. Üks shoppamise elamuse poolest mu lemmik Paavli külastusi. Fotol olevatest asjadest ostsin mina esimesel fotol oleva kleidi, mille puhul ma algselt kahtlesin, kas tegemist on kleidi või öösärgiga, kuna see mulle meeldis, siis otsustasin selle kleidiks ristida, Mari ostis teisel fotol oleva valge kleidi. Lisaks ostsin mina ühe praktilise kolmveerand varrukatega valge särgi ja Mari kappi lisandus esimene pliiatsseelik. Enda asjadest teen ma korralikud pildid ka millalgi, kui need uuesti minuni jõuavad, sest unustasin enda ostud Mari mahukasse seljakotti.

Paavlist edasi seadsime sammud Leiupoodi, mis on Tallinnas üks mu lemmik kaltsukaid, neil on muideks ka teine pood - Leiu2, mis hiljuti kolis Tammsaare keskusesse. Leiupoes oli just olnud uue kauba päev, niiet ka seal läks meil hulk aega. Leiupood ise ei ole kuigi suur pood, niiet eile olid stanged ehk liiga täis, mis tegi asjade vaatamise veidi ebamugavaks, kuid see-eest on kaup alati korralik ja moodne. Ma sain sealt ühed üliägedad püksid, mille näitamist teile ei jõua ära oodata. Pükse on minu arvates kaltsukast kõige raskem leida, sest a) tihti on põlvekohad, tagumik või argivahe kulunud b) tegu on a´la altlaienevate või muidu iganenud välimusega püksipaariga.

Mul oli nii kahju, et Mari parempoolset komplekti Leiupoest ei ostnud, see sobis talle ideaalselt. Peamine põhjus oli selles, et see on päris erinev tema igapäeva stiilist ning suure tõenäosusega oleks need riided palju aega lihtsalt riidekapis veetnud. See-eest ostis Mari ühe lihtsa halli seeliku ja armsa täpilise pluusi.

Edasi viis meie tee Humana Vintage poodi, kus ma võiks juba sealse interjööri pärast tunde veeta. Ma ei ole ise kuigi suur vintage kandja, aga aeg-ajalt tiksub peas mõte, et ühel päeval võiks see mullegi omasemaks saada ja kui fotol olev roosa kampsun oleks numbri võrra väiksem olnud, siis selle oleksin küll endale soetanud. Hetkel käin lihtsalt poes neid imelisi esemeid piilumas ja selga proovimas ning kaasostlejate stiilist inspiratsiooni ammutamas.

Päeva lõpetasime POP Kirbubutiigis, kuhu mina sattusin esimest korda. Esmakülastajad peaks meeles pidama eelkõige kahte asja - maksmine on ainult sularahas ja poodi minnes varuge aega, sest oh boy, kui suur see kaltsukas on. Kuna tegemist on bokse välja rentiva poega, siis kaupa on absoluutselt seinast seina, igale maitsele ja suurusele. Lisaks ei ole tegemist väga sellise poega, kuhu tasuks minna midagi kindlat otsima, kaup on läbisegi - ühes boksis on enamasti nii seelikud, püksid, pluusid ja riideid mitmele suurusele, seega tuleb lihtsalt vaadata, mis pilku köidab ja võimalikult palju bokse läbi uudistada.

1994 versus 2014

Üldiselt eelistan ma ise täiesti kodustel päevadel isa flanellsärki kanda või midagi muud sama mugavat ja ka Mariettet riietan ma sama põhimõtte järgi. Kodust välja minnes on aga mulle nii enda kui lapse riietus oluline, mehe puhul olen alla andnud - tema käib hoolimata mu manitsusest ikka plätude ja pusaga ringi. Kuigi me olime eilse isadepäeva kodused pannkookide ja muidu perekeskse olemisega, siis sättisin Mariettele kleidi selga (reaalsuses ikkagi kuni lõunauneni, kui tuli õue minek).

Valisin kleidi, mida ise kandsin õe esimesel koolipäeval 1994. aastal. Ema on suure osa meie korralikest lasteriietest alles hoidnud, eks ajad olid teised ja ema ei ole mul üldse väga suur asjade ära viskaja, ikka on ütleb, et äkki läheb tarvis. Ja ma ise ka olen seda tüüpi inimene, kes leiab, et pea kõigest saab midagi ägedat teha. Kuigi suur osa korralikest lasteriietest, mis ema oli kappi varunud leidsid kasutust mõnes teises peres, siis enamiku minu lapsepõlve kleite hoidsin küll alles.

Mina olen fotol peaaegu 3. aastane, Mariette on hetkel 1aasta ja 4 kuud. Ma usun, et suvel istub see kleit talle veidi paremini, praegu on tsipa suur. Lisaks on laste pildile saamine täielik müstika - Mariette istub ilusti, haaran fotoka ja hakkan pildistama ja enne kui jõua nupule vajutada ollakse riiulis oleva mõmmi poole teel...

Kas kellelgi teist on oma lapsepõlves kantud riideid alles hoitud?

Redisain: arvutitool

Ma olen hoidnud seda blogi stiililt seni pigem moeblogina, olgugi, et asjad kaltsukatest on. Ma olen küll mõned korrad muid taaskasutusprojekte jaganud, aga pigem harva, veidi rohkem olen selliseid teemasid kajastanud blogi facebooki lehel.

Igatahes olen ma kasutatud mööbli ümbertegemisest vähem või rohkem salaja juba mõnda aega huvitatud olnud. Mul on plaanis ka mööbli restaureerimise kursustele minna ja vaikselt mõlgutan mõtteid, et kui kunagi peaks veel koolipinki nühkima minema, siis just see võiks olla eriala, mida õppida. Seni olen ma kõik mööblitükid uuele elule aidanud netist vabalt kättesaadavate materjalide ja raamatu "Nii teeme korda vanaema mööbli" põhjal.

Tänane projekt ei saanud alguse mitte sellest, et uut arvutitooli vaja oleks olnud, vaid eelkõige seetõttu, et tegemist oli kiire ja lihtsa projektiga. Kui puidust mööbli korrastamine vajab tavaliselt palju vaba pinda ja tööriistu, lisaks suuremas koguses aega, siis arvutitoolile uue elu andmiseks piisab umbes 1,5 tunnist ja mõnest tööriistast.

Mul oli kaks arvutitooli, üks neist saadud tasuta ja teine mõnekümne sendi eest, kuid mõlemal olid oma vead. Niiet algusest peale oli mul mõte kahest kokku üks korralik teha.

Töö etapid:

1. Toolide lahti võtmine 

Eemdaldasin kõik kruvid-poldid ja võtsin toolid lahti, niiet mul oli kaks istmeosa, kaks seljatuge, käetoed ja kaks toolijalga. 

Seda küsimust, et mis osasi kummastki toolist võtta mul ei olnud, sest ühel ei töötanud jalal kõrguse reguleerimine ja seljatoe osa oli katki, teisel olid käetoed ära murdunud. Ainuke küsimus oli, kas osad on omavahel piisavalt ühtivad, et saaks mõlemast toolist ainult terved osad võtta. Kuid sellega mul vedas, isegi kruvide augud klappisid.

2. Vana kanga eemaldamine

Võtsin ühe istme- ja teise tooli seljatoe osa, eemaldasin neilt need plastiktagused (minu omad käisid nii kruvide kruvide eemaldamise kui jõuga plastik naksudest lahti tõmbamise meetodil). 

Kõige tüütum etapp oli klambrite lahti võtmine, sest nende pealt ei oldud kokku hoitud. Mina kasutasin pisikest kruvikeerajat, mille otsaga tõmbasin klambri kangast veidi eemale ja siis sikutasin tangidega välja.

3. Uus kangas

Sobiva kanga hankimise etapp oli üks keerukamaid, sest ma tahtsin leida midagi sobivat kodus olnud varudest. Algne mõte oli teha kollasest paksust rahvariide kangast, mis on umbes sama paksusega mis mööblikangas, aga see värv ja muster ei tundunud selle tooli jaoks päris õige.Viimasel hetkel tuli meelde, et teises toas on ühest teisest mööbliprojektist kangast üle ja seda jagus täpselt (üle jäi umbes 8cm laiune riba). Polsterdus oli nii istumis- kui ka seljaosal korralik, niiet neid vahetama ei pidanud.

Uue kanga panek arvutitoolile, millel on plastiktagus on üsna lihtne, lihtsalt tõmbad kanga pingule (pingutamine on väga oluline osa!) ja klammerdad. Mina soovitan esimene klamber panna ühe külje keskele, teine vastaskülje keskele ja siis kolmanda-neljanda külje keskele ja sama süsteemi järgi kogu tool teha kuni nurkadeni, enne igat klambrit riiet pingutades. Keerulisem on panna triibulist vms kangast, mille puhul peab jälgima, et triibud otse jookseks. Nurgad voltisin üsna tunde järgi, sest plastikosa tõttu ei jää need hiljem näha, oluline on vaid, et voldid liiga madalat ei hakka, niiet hiljem plastikosa neid ära ei kata.

4. Tooli kokku panek

Tooli kokku panemisel läks mul natuke mehe abi vaja, sest minu pandud kangas oli paksem kui algne, mistõttu istmeosal ei tahtnud plastik hästi peale mahtuda ja minu jõust jäi väheks.
Kõik osad kruvidega tagasi ja oligi valmis!
Muidu on kogu projekt ühele hakkajale naisterahvale täiesti jõukohane!

Kas te oleksite ka edaspidi huvitatud mõnedest teistest mõiste taaskasutus ja redisain alla kuuluvatest projektidest või eelistate siin kingi-kotte-riideid näha?

Uued ostud: kauneim kampsun kogu maal!

Kui ma veidi aega tagasi tegin postituse maailma kõige pehmemast kampsunist, siis nüüd on järg maailma kõige ilusama käes. Ühtlasi on see üks mu lemmik kaltsukaleide üldse! Kampsuni esiosa ning varrukad on imeilusaid pärlitikandeid täis ja esimest korda elus mõtlen ma jõuludel võibolla hoopis kampsuni ja pükste kasuks kleidi asemel!

Käisin perega eelmine nädalavahetus Võrus. Eelkõige sõpradel külas, aga kiire jalutuskäigu kõrvale linna peal mahtus ka mõnesse kaltsukasse piilumine. Googeldades Võru kaltsukate kohta aadresse kuigi palju ei tule, aga kohale jõudes sain aru, et see pole üldse probleem - terve peatänav on neid täis. Mina käisin kahe päeva jooksul kokku neljas poes, ostsin neist aga ainult ühest. Lisaks kampsunile, mis maksis 7€, ostsin ka ühe kleidi, sellest aga mõni teine kord.

Pildistas: Kerli Luts

Uued ostud: mustad lipsuga kingad... jälle!

Eelmine nädal jõudsin esimest korda Tabasalus asuvasse Kaltsukappi (Kallaste keskus 4). Poest ma sel korral pilte ei teinud, käisin koos lapse ja sõbranna ning tema lapsega ja lihtsam oli fotokas koju jätta. Kuigi poes on lastele mängunurk, siis kahe veidi üle aasta vanuse tüdrukuga shoppamine on paras katsumus - ikka on riiulilt mõnda müügis olevat mänguasja vaja või just teise lapse näppude vahel olevat lelu. Kaltsukapis on aga väga tihti kogu kaup mõni euro, kui mina käisin oli kogu kaup kuni 3€, niiet lähen sinna millalgi jälle ja siis klõpsutan juba poest ka pilte. Seniks heitke pilt nende facebookile.

Mina ostsin kingad, mis maksid 9.80€ 3€ - mustad, kõrge kontsaga ja ees lipsuke. Kodus vaatasin, et need on sarnased kergelt meenutavad Eesti Loomakaitse Seltsi PopUp poest ostetud Ecco kingi.  Aga tegelikult on need täiesti erinevad! :) Ecco omad on mugavad tänavakingad kui Kaltsukapist ostetud on tikkkontsaga ja pigem pidulikumaks juhtumiks.

Aga küsimus teile, mitut erinevust näete? :)

OOTD: 18.10.2014

Kes mu blogi facebooki jälgib, siis juba nägi eilsest outfitist eelvaadet. Eilse riietuse juurde kuulunud käekotist jagasin ka facebookis pilti, kuid siia ei ole see veel jõudnud hoolimata sellest, et nüüd ma peaaegu alati selle koti valin. Koti ostmine ise oli täiesti spontaanne. Mul jäi kahe kohtumise vahele vaba aeg ja esimene neist läks väga ebameeldivalt (mõnel inimesel on lihtsalt vaja end teiste peal välja elada) ja tuju parandamiseks hüppasin läbi Pärnu mnt Humanast. Kusjuures nende hinnad on soodsamaks läinud, ma ei tea, kas oma osa on ka nende kõrval asuvas Repeati teises poes, aga koti eest maksin 8.99€.

Eilne riietus ise väga palju kaltsukaleide ei sisalda - otseselt kaltsukast on ostetud ainult see sama käekott. Küll on aga nii valge triiksärk kui kampsun taaskasutus. Esimene on tegelikult noormeeste särk, mis mu vendadele väikseks jäänud ja Saaremaal kappe koristades endale krabasin. Mulle meeldib, et ta on pikem kui mu enda oma ja seetõttu piilub kampsunite alt välja. Kampsun aga pärineb õe riidekapist.

Kaltsukast:
Kott: Humana
Mariette jope: Telliskivi kirbuturg

Uued ostud: maailma kõige pehmem kampsun!

Ma ei ole ammu ühtegi uute kaltsukaostude postitust teinud. Viimased ostud on olnud suures osas pluusid ja ilm enam neid õues pildistada ei soosi ja mul ei ole toas ühtegi valget ega muidu viisakat ühevärvilist seina, mille taustale end sättida. Ma juba piilusin ka fototaustasi, aga nende hindasid nähes loobusin sellest mõttest.
Täna hommikul tegin kiire külastuse Keila turu kaltsukasse, kuhu ma ka vist oma kuu jõudnud ei olnud. Tegelikult läksime sõbrannaga sinna ühe pildistamise jaoks maani seelikut või kleiti otsima, aga kumbagi ei leidnud.
Keila turu kaltsuka kaubavalik on lihtsalt super, aga kuna tegemist on kütteta putkaga (välja arvatud külmal ajal proovikabiini nurgas urisev soojapuhur), siis proovimine on seal varsti üsna võimatu ja miniseelikuid vaadates tekivad külmavärinad. Nii ma siis heitsin pilgu peale igale vähegi soojemale kampsunile, kuid miski ei tundunud päris see, kuni nägin seda pärlitega kampsunit, Ja kui pehme see on, justkui sületäis kassipoegi :) Hinnaks oli 5.50€.

OOTD - 09.10.2014

Üle pika aja sai pükste asemel kapist hoopis kleit valitud. Kleit ise on üsna silmatorkava mustrgia, niiet tasakaalustamiseks valisin lihtsa parka. Pigem värvivaesele riietusele valisin sooja salli ja sarnases toonis koti, prillid on aga mu igapäevane aksessuaar. Varasemad prillid olid pigem klassikalised mustad. Pärast seda, kui need mu oma lohakuse tõttu ühe sangaga jäid, otsustasin uue paari valida veidi silmatorkavama ja naiselikuma - nii on killuke värvi iga outfiti juurde tagatud!

Kaltsukast:
Sall: Paavli kaltsukas
Parka: Telliskivi kirbuturg
Kleit: Leiupood
Kott: Keila turu kaltsukas
Saapad: Mikumardi

Pulmaeri: pitsjakk

Kui juba jutt eelmises postituses sellele pitsjakile läks, siis näitan teilegi seda kaua-tehtud-kaunikest. Ja jaki välimuse suhtes ei saa ma tõesti midagi kurta, õmbleja  Ingrid on teinud suurepärast tööd. Loomulikult tegin ma eeskujuliku inimesena ka sellest päris algsest pulmakleidist fotod, et teilegi paremini näidata seda tohutut vahet enne-ja-pärast, kuid mälukaardiga juhtus üks õnnetu lugu ja neid fotosi mul enam kahjuks pole. Aga pulmapäeval tehtud piltidest lisan võrdluseks ka ühe ilma jakita foto.

Fotod: Margus Muts

Rimongodi facebooki mäng ja sellega kaasnenud draama

Olen mõelnud pikalt, et kas ja kuidas järgnevat lugu kirjutada. Võtsin pika mõtlemisaja, et mitte esmaste emotsioonide ajel kirjutada ning nüüd näin olevat valmis kirjutama sellest, kuidas lihtsast facebooki jagamismängust saab hunnik draamat.

Kirjutasin mais postituse Rimongodi poest, meenutuseks kiika SIIA. Ehk nagu toona juba mainisin, siis võitsin nende facebooki mängu, kus auhinnaks oli personaalne redisain. Mul oli üks kasutatult ostetud vana pulmakleit, mida plaanisin kasutada mingiks huvitavaks pildistamiseks. Tegelikkuses ei läinud see mulle korralikult selga, aga sellel oli ilus pits. Enda pulmakleit oli mul selleks ajaks juba ostetud ja kui ma algselt unistasin vanaaegsest pikkade käiste ja kraega kleidist, siis mu kleit ei olnud üldse selline, aga seda proovides teadsin, et see on see! Mu kleit oli aga ilma õlapaelteta ja nii tekkis mõte, et vähemalt registreerimiseks lasta vanast kleidist teha väike pitsjakk ja nii tekiks ka efekt mu pikkade käiste ja kraega kleidist.

30. aprillil sain poes kokku poe omaniku Lauraga ja õmbleja Ingridiga. Rääkisime idee läbi, õmbleja võttis mõõdud ja kõik oli ilus-tore. Kuna mu pulmad olid alles augustis ja Ingrid Rimongodis igapäevaselt ei töötanud, siis jäi kokkulepe, et minu projektiga alustatakse juunis ja õmblejaga suhtleme läbi Laura ehk poe omaniku.

20. juuniks ei olnud ma saanud mingit infot, niiet kirjutasin ise. Kirjale vastust ei järgnenud, nagu ka 1. juulil kirjutatud kirjale. Siis otsustasin kirjutada nende meilile (seni suhtlesime läbi facebooki). Sellele sain vastuse 8. juulil, päev enne olin ka juba õmblejaga suhelnud, kes Lauralt mu kontaktid sai, niiet siis juba leppisimegi õmblejaga ise kokkusaamise ja veel vajalike materjalide ostmises kokku.

Ja siit algab draama. Kirjavahetus Lauraga ei ole meil sugugi ilus ja sisaldab osaliselt isiklikke andmeid, aga toon ära põhilise. Mahu vähendamise mõttes, olen jätnud mõned viisakuseavaldused ja sissejuhatavad laused välja:

Laura: "Plaanisin sulle kirjutada kohe, kui olen õmblejannaga rääkinud - nagu aga teada, jõudis ta juba ette ja võttis otse sinuga ühendust. Mis puutub vastamisse, siis vabandan siiralt, et nõnda pika aja pärast. Kui aga oled jälginud meie facebooki lehte (mida minagi eeldada võin), siis oled vast kursis, et viimase kuu jooksul kolisime välja Kotzebue 7 poest ning tegutseme edasi vaid internetis. Need on ühe ettevõtte ja äri seisukohalt olnud väga keerulised ajad - kui pole veel päris selgegi, kas ettevõte ellu jääb on ühe tellimuse, mis reaalselt kasu ei too, täitmine väga raske ülesanne (tööjõukulu pole meil kahjuks ettevõtte sisene). Teisest küljest saan loomulikult aru, kui tähtis on ühe neiu jaoks pulmakleit! Just seepärast olemegi otsustanud omalt poolt ikkagi vastu tulla ja selle töö teostada raskest seisust hoolimata.

Kui sul oleks aga võimalik tulla meilegi pisut vastu ja aidata kanda selle töö teostamisest osalised 20 eurot, siis oleksime omalt poolt väga tänulikud! Sellise soovi olemasolu korral palun tutvuda manusesse lisatud arvega. Loomulikult on tegu vabatahtlikkuse alusel tasutava arvega." 

Mina: "Mul on kahju, et äri ei lähe nii nagu lootnud olete. Olen püüdnud teid oma blogis reklaamimise ja tagasiside kirjutamisega võimalikult palju aidata, mistõttu ma ei tunne, et päris õige oleks öelda, et mina ja mulle välja kuulutatud võidu realiseerimine reaalset kasu ei too. Lisaks oli minul väga ebamugav antud kirja saada. Ma ei pea ennast kuidagi vähem kliendiks, seega hämmastab mind antud palve ja suhtumine üldse, eriti olukorras kus äri tulevik ei ole kindel ja iga klienti tuleks hoida. Ma olen loomulikult nõus tasuma jaki postikulud, kuid leian, et muus osas peaks jääma kehtima algsed kokkulepped."

Laura: "Tundub, et oled mõistnud sõna reaalne kasu natukene teisiti, kui seda möödunud kirjas väljendasin - reaalne kasu ehk midagi, millega saab kohe reaalselt näiteks teostatud töö eest õmblejannale tasuda. Ja see, et otsustasin sellises olukorras selle töö ikkagi teostada, peaks olema ilmselge tõestus selle kohta, kui väga oma klientidest lugu pean! Eriti kuna see oli välja loositud poe tegevuse seisukohast lähtudes - poodi aga enam ei eksisteeri!

Minu põhimõte selle töö teostamisel oli asetada end sinu olukorda ja mõelda, mis tunne mul oleks mitte saada niivõrd eriliseks sündmuseks kui pulmad kauaoodatud eset. Kui sina lugesid minu vastutulelikkuse palvest välja aga solvangu, siis tuleb see ilmselt sellest, et sul minu vaatenurgast olukorda näha ei õnnestunud. Rääkimata, et tegu oleks olnud ainult murdosaga käsitsi valmistatud jaki maksumusest.. Aga vastutulelikkus ja hea tahe ei olegi alati kahepoolne, minust oli ilmselgelt liiga heatahtlik sinu suhtes see töö ette võtta ja iseend sellisesse olukorda asetada, kus mul isegi Ingridele koheselt tehtud töö eest tasuda ei ole võimalik.

NB! Jaki saab kätte Tallinnas poe endise asukoha kõrvaltänavast. Alates järgmisest nädalast sobiks sulle milline päev?" 

Selleks ajaks olin läinud juba tööle, aga kuna mees oli lapsega kodus, siis kirjutasin, et tema saab järgi tulla iga päev või kui soov, et lähen ise järgi, siis õhtul peale tööd.

Üllatus-üllatus, ka sellele kirjale ei saanud vastust.

Laura (18. juuli): "Kahjuks mul sõitis sõber, kelle juurest jaki oleks kätte saanud ja, kes selle linna toimetanud äkiliselt ära. Aga hoian sind kursis, jaki ülendmine peaks õnnestuma järgmine või vast hiljemalt ülejärgmine nädal."

Laura: "Kuna su mees juba ähvardas meediasse minna, siis eelistan, et meie suhtlus on kirjalik. Usun, et saad aru. Ja kui teil on soov minna, siis seda pole mõtet mulle isegi mitte ähvardusena edastada, vaid võib lihtsalt minna. Igal lool on siiski kaks poolt. Ja nagu olen sulle ka eelnevalt kirjutanud on praegu minu jaoks asi väga palju kinni suhtumises - me otsustasime raskel ajal ikkagi selle töö teostada ja siis jagasin sinuga oma muret ja lisasin vabatahtliku arve. Oleksin olnud palju vastu tulema hoolimata sellest, et sina rahaliselt ei tule, kui oleksid kasvõi kenasti ja mõistvalt suhtunud ja mitte rünnanud, kui solvatud sa oled. Ja mille pärast üldse solvatud? Ja, kas sa oled end kasvõi hetkeks mõelnud praegu ettevõtja olukorda, kui me teostame sulle tasuta töö ja siis vastuseks selline suhtumine, et andke ainult asi siia? Ja see on paraku tõesti kurb tõde, et ma pean selle jaki praegu täiesti omast taskust kinni maksma ja sul pole südant isegi osalist makset teha.. Ehk siis, kui saad aru, siis see probleem ei ole minu jaoks praegu sugugi mitte ainult rahas, vaid selles, kui tühiseks sa oled pidanud meie poolset pingutust ja see võtab absoluutselt igasuguse isu hakata veel kuidagimoodi inimesele vastu tulema. Nagu kirjutasin ka su mehele, meie juures on klient võrdne partner, mitte kuningas."

Mina: "Mis puutub sellesse, et mu elukaaslane sulle smsid saatis, siis mina pole seda palunud. Siinkohal tuleb aga aru saada ka sellest, et tegemist ei ole mitte üksi minu, vaid ka tema pulmaga, seega on ka tema asjaga seotud. Sest juhul kui ma ei kanna seda jakki, mis mu riietusele vanaaegset romantilist hõngu lisaks, siis tuleb ka kriitiliselt üle vaadata tema riietus - üldjuhul on pulmade puhul kõik detailid omavahel siiski seotud. Sinu numbri sai ta aga küll minu käest. Algse kokkuleppe järgi, mille kohaselt oleks eelmine nädal Tallinnast jaki kätte saanud, palusin tal sulle helistada, sest ta liikus päeval Tallinnas, et ta saaks sinuga täpsemalt ühendusst võtta.

Mis suhtumisse puutub, siis selles osas olen absoluutselt nõus, et asi on kahepoolne. Mind solvas olukord, kus mulle kõigepealt saadetakse arve, mis kuulub nagu sa ütlesid vabatahtlikule tasumisele, seejärel selgitatakse olukorda ja alles siis küsitakse minu seisukohta. Seega ju ei ole tegelikult tegemist vabatahtlikule tasumisele kuuluva arvega, vaid sinu poolt peale sunnitud käitumisega. Mina leian, et enne kui Ingrid tööd alustas (selleks ajaks olin ma saatnud Rimongodi facebooki ja meilile mitu kirja) oleks pidanud tulema praeguse olukorra selgitus, et mul oleks olnud võimalik mõelda, kas soovin ka siis töö teostamist, kui sellest osa ise kinni maksan või soovin oma toodud kleiti algkujul tagasi. Praeguseks hetkeks olen lisaks algmaterjalile ka ostnud jaki nööbid ja aasade jaoks paela. Ja isegi olukorras, kus jakk juba valmis oli, oleks pidanud ennem küsima minu võimalusi ja soovi arvet tasuda ja alles siis mulle arve saatma, minu seisukohast oleks selline olnud hea suhtumine, sest kui juba arve on saadetud, siis ei tundu see enam nii vabatahtlik kui kirjas on."

Vahepeal oli jakk jõudnud Võsusse ja kui ma lõpuks pakkusin, et olgu, ma võtan selle 20€ ja sõidan Võsusse,, et jakk kätte saada, siis ka see variant ei sobinud, vaid Laura soovis jaki postitada oma õega, kes Rakverest Tallinna sõitis ja oli nõus Võsust läbi tulema.

Laura: "Tead, ma ei viitsi enam absoluutselt teiesuguste inimestega jaurata, ammugi mitte kohtuda. Saada aadress, kuhu soovid seda saada eesti postiga ja, kui läheb õnneks, siis saab mu õde selle täna posti panna. Kui mitte ja tal teised plaanid, siis jääb nii, et võtan ühendust kui linna jõuan!"

25. juulil jõudis jakk minuni ja tasusin lõpuks ainult postikulud.

Armsad lugejad, kuidas teie oleks antud lugu lahendanud?

OOTD

Pilte ühest soojast pühapäevast septembri alguses, kui sai perega üks vahva päev Nõmmel veedetud. Mariette avastas sellel päeval enda jaoks pihlakamarjad, nüüd iga kord kui pihlakast mööda jalutame nõuab preili valjuhäälselt välja sirutatud käega puu all marju. 

Kaltsukast:
Tuunika: Leiupood
Retuusid: Kalevi kirbukas
Jalatsid: Leiu2
Kott: Balti jaama turg

OOTD: Lace shorts

Mul on hea meel, et ilmad jahedamaks läksid, sest tööl on palavaga raske ja vähe napimat riietust ka kanda ei või. Seda viimast ma õppisin muidugi raskel moel ehk kui esimest korda need väga soojad ilmad tulid läksin tööle lühikeste pükstega, kohe palju mugavam oli olla. Aga... Mõne aja pärast tuli eestöötaja ja küsis, kas mul kapis vahetuspükse on ja veidi pärast teda tuli tiimivanem ja ütles, et tänane päev ole siis lõpuni, aga enam ära küll nii lühkeste pükstega tööle tule. Selgituseks, et ei olnud sugugi selline paar, et kannikad välja paistaks, vaid tavalised viisakad püksid ja lisaks käib tööl riietuse peale veel pikem kaitsepõll. Olen ka päris kindel, et sellist punkti ei ole ka sisekorraeeskirjades. Seega põhjus, miks lühikesed püksid keelatud on jäigi teadmata, sest keegi ei põhjendanud ka. Ega midagi, lasin mehel endale töö juurde pikad teksad tuua.

Aga vabal ajal saab lühikesi pükse kanda küll. Need pitspüksid on neile, kes blogi facebooki jälgivad juba tuttavad. Ostetud on Leiupoest ja maksid 4.90€. Suveilmad hakkavad vaikselt otsa saama, aga kampsuni ja madalate saabastega annab veel sügiselgi kanda. Mina kombineerisin need õhulise pluusi ja beežide kingadega. Käekoti jätsin üldse koju, vaid kasutasin hoopis rahakotti, kuhu telefon ka ära mahub.

Kaltsukast:
Lühikesed püksid: Leiupood
Pluus: Rõõmus Kirbukas Keilas

Kaltsukas: LEIU2 (Paldiski mnt 77, Tallinn)

Koht: LEIU2

Asukoht: Paldiski mnt 77, Tallinn

Avatud: T-R 11-18, L 10-14

Maksmine: sularaha, kaardimakse

Mais avas Leiupood enda teise poe - LEIU2. Tallinnasse sõidan ma peamiselt mõõda Paldiski maanteed, niiet olin tegelikult mitu korda poe silti silmanud, aga alles nüüd jõudsin poodi sisse. Minu jaoks on asukoht väga hea ja hakkan nende kahest poest just viimast eelistama. Lisaks on selle poe ees ka klientidele paar parkimiskohta ja peale trepi ka kaldtee, niiet lapsevankriga on super ligipääs. Ka sees on ruumi ja avarust, mis on lihtsalt silmale ilus vaadata ja endale mugav, rääkimata lapsevankriga liikumisest. Samuti on neil armas mängunurk lastele, mis on kaltsukates üsna harv nähtus.

Kaubavalikust leiab riideid, jalanõusid ja kotte kogu perele, kuid peamine rõhk on siiski naistele mõeldud kaubal (juhuuu!). Oma facebookis reklaamivad nad, et hinnad on kuni 10€. Üle otseselt ei kontrollinud, aga ükski minu ostetud ega proovitud asi üle selle küll ei olnud, niiet peab paika. Kaup on nagu Leiupoeski ilus, puhas ja kaasaegne, ruumid puhtad ja müüja meeldiv. Proovimine on mugav ja lihtne, kabiine on lausa kaks. Muideks, poodide omanikeks on üks armas abielupaar ja kui Tartu maantee omas on müüjaks naine, siis Paldiski maantee poes ta abikaasa. Äärmiselt armas meesterahvas, kuid ärge kartke, ei hakka ta ise teile kaupa peale pressima või muidu tüütama. 

Minu arvustust nende esimesest poest saab lugada SIIT.

Poe facebook, kus uuel kaubavalikul ja poe tegemistel silma peal hoida asub SIIN.

Kui keegi veel aru ei saanud, siis soovitan kahe käega seda poodi! Ise hakkan sinna küll kergesti sattuma.

Kas teist keegi on seal juba käinud? Kuidas meeldis?