1. Hindade kauba peale kirjutamine - jalanõudele talla alla või riietele siltidele. Mu meelest kõige nõmedam asi üldse! Heal juhul on need pastakaga tehtud, halvemal juhul on heletate taldadega kingade talla all musta markeriga paks number joonistatud ja kui sul kohe üldse ei vea, siis on see maha tõmmatud ja selle kõrvale uus hind maalitud. Ma ei saa aru, miks pood vabatahtlikult oma kauba väärtust vähendab. Kuigi ma ei häbene, et ma riideid kaltsukast ostan (see ju kogu selle blogi mõte ongi), siis tänaval ringi käia nii, et kingade alt hind silma volksab, ma ka ei taha.
2. E-poe ostukorvis oleva kauba müümine teistele (ma ei teagi, kuidas seda lühidalt ja arusaadavalt sõnastada). Ma vaatan peaaegu iga päev Paavli e-poe uut kaupa, kuidagi harjumuseks saanud. Ma olen paar korda lausa peaaegu ostnud, aga päris ostmiseni pole ma kordagi jõudnud. Viimane kord nägin ägedat laste jumpsuiti, mis preili suuruses oli. Mõtlesin, et kui juba ostan ja valin ise järgi minemise ja sellepärast üks päev siis ekstra Tallinna sõidan, et viskan mõne asja endale ja väiksemale poisile ka ostukorvi. Noh, reaalselt 5 minutit pärast selle jumpsuidi ostukorvi lisamist läksin ostukorvi, et asju maksma hakata ja pooled mu sinna lisatud asjadest olid ära ostetud. Nii ma ostmisest loobusingi, jälle! Ma saan aru, et ostukorve hüljatakse kogu aeg (nii nagu ma lõpuks oma pooliku ostukorvigagi tegin), aga no mingi 5-10minutit võiks ju ostukorvi lisatud asjad bronnis olla, sest praegu on küll nii, et kui midagi head näen, peaksin selle kohe ära ostma ja siis järgmiselt lehelt midagi vahvat nähes jälle kohe ära ostma. Kes nii viitsib!?
3. Pood on avatud ainult tööpäevadel ja sedagi paariks tunniks. Ma tegelikult ei saa isegi aru, kuidas need poed "elus püsivad". Näiteks Keilas on üks kaltsukas, mis on avatud E, K, R 11-14. Kes seal ostmas käib - ainult pensionärid ja kodused inimesed, sest enamus inimesi on ju sel ajal tööl. Kui poel pole raha, et töötajale pikkade päevade eest maksta, et õhtul pärast viite lahti olla, siis reegel number üks - vähemalt üks päev nädalavahetusel ole avatud!
4. Proovimisvõimaluse puudumine. Kuigi kaltsukates on asjad ju üldiselt odavad, siis ma ei osta peaaegu kunagi midagi eelneva proovimiseta. Tavaliselt ma kuhjan kätte/korvi kõik, mis pilku köidab (teinekord ka number suuremaid või mitte minu stiili asju) ja nii ma pärast proovimist jagangi asjad kolme hunniku: ei sobi, võib-olla, ostan. Ideaalne on muidugi proovikabiin korraliku valgustuse ja peegliga, kus ennast täispikkuses näeb, aga hea kui üldse on. Samas näiteks Keila turu kaltsukas on proovikabiini toru külge kuhjatud hunnik riideid, niiet kardinat saad kinni tõmmata mõnekümne cm jagu ja noh, kogu su tagumik on rahvale näha, sest kabiini küljes rippuvad riided ei ulatu põrandani. Lisaks mulle väga ei istu, kui kabiinis pole ühtegi konksu ega tooli, kuhu enda või proovitavaid asju panna.
5. Uute "odavate Hiina riiete müümine". Suur osa inimesi ei käi kaltsukas mitte ainult odavamate hindade pärast, vaid lähevad sinna skoorima teistmoodi ja ägedaid riideid, millega iga teine vastu ei jalutaks. Lisaks on kasutatud riiete puhul kohe näha, kas asi on kvaliteetne või ei - kui seda on mitmeid kordi pestud ja ese on ikka vormis ja erksa värviga, siis kannatab ta veel mitmeid ja mitmeid pesusi ja kandmisi. Viimasel ajal aga kohtab kaltsukates (eriti neid, kes rendivad stangesi) üha enam bokse, mis on algusest lõpuni täis uusi a'la Sheinside hilpe, mida tohutu juurdehindlusega müüakse.
Jätke oma kommentaarid, millised antud punktidest teid häirivad või ei meeldi kaltsukate juures midagi muud, mida mina välja ei toonud või ei häiri üldse midagi?