Auto kui luksuskaup?

Aastaid tagasi tehti mulle kommentaar, et inimesed, kes suudavad autot omada ei tohiks kunagi öelda, et neil raha vähe, sest auto ei ole igapäevaselt vajalik vaid hoopis luksuskaup. Jäin toona ja jään ka nüüd, pärast umbes kuuajalist autota olekut, eriarvamusele.

Võtan näiteks oma vanemad, kes elavad maal, töökohast umbes 12km kaugusel. Bussiga tööpäeva alguseks ei olegi võimalik jõuda ning esimene buss, mis üldse sihtkohani sõidab läbib seda vahemaad 46minutit. Lisaks on neil bussile määratud miinimumtasu, niiet selle maa eest maksaks bussipilet 5€. Lisada siia juurde see, et mu vanemad töötavad samas kohas, niiet kulu oleks topelt. Ehk kahel inimesel kuluks iga päev tööle hilinemisega jõudmiseks 20€. Siia juurde lisada veel umbes 6km jalutuskäiku hommikul ja teist sama palju õhtul. 

Meie auto andis eelmisel kuul lõplikult otsad. Nii, et selle parandamine enam mõistlik ei olnud ja uue hankimine kohe võimalik polnud. Ehk umbes kuu aega elasime ilma autota. Õnneks elan ma vanematega võrreldes palju ligemal asulale, õigemini lausa linna kõrval. Nii me käisimegi toidupoes jala, tööle sõitsin nagu ikka rongiga ja isegi vihmaga teise linna otsa ujulasse saime jalutatud (kahe vankriga küll ja üsna märjana saabudes, aga ikkagi). Elamine linna kõrval on aga oluline märksõna, sest kuigi me oleme sõna otseses mõttes esimene maja, mis linna piiridest välja jääb, siis ametlikult kuulume me teise omavalitsusse ja see tähendab ka seda, et lapsed käivad 7km kaugusele lasteaeda. Autot omades ei ole see kunagi oluline probleem olnud, aga nüüd avastasime, et ainuke buss, millega hommikul lasteaeda jõuda läheb hommikul 7.30. Et kaks last selleks ajaks valmis saada ja bussipeatusesse viia peavad nad ärkama hiljemalt 6.40. Rääkimata sellest, et ise tagasi saada ja siis veel tööle jõuda. Kella 10ks tööle jõudmiseks ärkasin ma kell 6. Milline ajakulu! Autoga lapsi lasteaeda viies saan ärgata poolteist tundi hiljem. 

Niiet kui keegi tuleb mulle veel ütlema, et auto on ainult luksuskaup ja tema küll nii rikas pole, et endale autot lubada saaks, siis ma tahaks inimesi natuke raputada. Mul on iga päev tänu autole 2-3tundi rohkem aega, mida ma ei sisusta bussi oodates või sinna kõndides, aeglaselt kõndides. 

Päkapikkudest ja jõuluvanast

Ehtisime täna töö juures kuuske ja esimest korda sel hooajal tundsin ma kerget jõulutunnet ja ootust. Ehk on mu selle aasta jõulumeeleolu tagasi hoidnud fakt, et me pool oma elutuba pidime maha lammutama ja nüüd üht osa teisest kile eraldab ja seda juba kuidagi karraga ilusaks ei tee ning poole väiksem pind tähendab ka seda, et kuusk meie elutuppa sel aastal ei mahu... Või oli asi puuduvas lumes, mille suur austaja ma siiski ainult eemalt vaadates olen. Aga kui see tunne nüüd juba peale tuli, siis püüan sest kümne küünega kinni hoida. Nii pajatangi ja veidi meie pere seisukohast päkapikkudesse ja jõuluvanasse.

Foto: Evelin Talvar

Kui ma töötaksin oma esimesel töökohal

Hommikul jäi mul facebookis silma pilt kirjaga, et kui töötaksid oma esimesel töökohal, siis kellena sa täna töötaksid. Esimest korda läksin ma tööle kusagil 10-11. aastasena, kui mitte arvestada sugulaste hoidmist, seda tegin ma veel nooremana. Nii noorelt ei läinud ma tööle mitte sellepärast, et oleksin pidanud vaid seetõttu, et tahtsin. Mäletan, kuidas veidi vanemana kirjutasin kuulutust leidmaks suveks tööd ja rõhutasin, et saan suve lõpus 15 (sest see tundus vanem kui kirjutada, et olen 14).

Foto: Tanel Meos (24.07.2015 Maaleht)

Kaltsukas: Keila turu kaltsukas

Ma olen oma blogis Keila turu kaltsukast palju kordi kirjutanud, see oli aastaid mu põhiline shoppamise koht kuni Keila turg läks remonti ja sellega seoses kaltsukas sealt ära kadus. Seda, et tegemist oli keilakate seas hinnatud kaltsukaga teadsin ma alati, sest kordagi ei olnud olukorda, kus poes kedagi teist veel ostmas poleks olnud. Lisaks oli see koht, kuhu lapsevankri sai putka ukse kõrvale jätta või veidi virila lapse müüjale sülle anda. Peale turu sulgemist sain ma mitmeid kirju, kus uuriti, kust turul paikneva poe nüüd leida võib. Nüüd on mul hea meel siia kirjutada, et pood on Keilas tagasi!

Meie esimene Halloweeni pidu

Mulle tundub, et halloweeni tähistamisest on saanud veel üks neist "uue aja vaidluskohtadest", kus ühed jagavad sotsiaalmeedias nalju, kuidas meil Eestis ikka marti jookstakse ja teised postitavad pilte oma kostüümidest, kaunistavad maja ja korraldavad peo. Ma ise tahaks paigutada end nende kahe vahele. Jah, kui ma valima peaksin mardipäeva ja halloweeni vahel, siis valiksin esimese. Üks asi on küll, mis mulle halloweeni Eestis tähistamise juures ei meeldi - nimelt aina enam populaarsust koguv ukselt uksele käimine ja kommide küsimine.

Pilt hoopis sõbranna tüdrukuteühtust, kus Vanemuise teatris haavagrimmi õppisime.

OOTD: 30.10.2017

Pikka aega pole ühtegi outfiti postitust tulnud, täpsemalt kuu aega. Vahest on põhjus selles, et mul pidid sõrmed küljest ära kukkuma täna hommikul pilte tehes. Ebareaalselt külm! Ma pikalt ei tahaks ilma kallal heietada, sest kes ikka vinguposte lugeda tahaks, aga ütleme nii, et kui poole toa põrandat ei ole ja noh, vana maja, millel puudub korralik soojustus, siis ärgata on teinekord päris jahe. Lastel muidugi veab, sest kui nemad ärkavad olen mina juba tule pliidi alla teinud ja maja on juba märksa soojem. Aga igatahes kui siin inimesed loevad päevi jõuludeni, siis ma vaikselt hakkasin kevadeni loendama :)

Tegime ise perepilte

Sellise näoga on üks preili kui ta on kohe-kohe enda käes olevat lehepatakat oma issi pihta viskamas.

Meie aia taga kasvab suur vaher, mille oksad üle aia meie poole sirutuvad. Nii ongi, et ülejäänud hoov on meil roheline, kuid krundi tagaserv on paksult kaetud kuldsete lehtedega. Sahistasime sealt nädalavahetusel läbi jalutada kui mõtlesin, et seal saaks mõne toreda pildi teha enne kui riisumisega algust teen. Järgmiseks päevaks panimegi plaani paika ja kui muidu tervitas meid pühapäev üsna sombuse olekuga, siis poole pildistamise ajal tuli päike välja. Pildid tulid mu enda arvates üsna vahvad ja ehedad - keegi ühtegi poosi võtma ei pidanud ja jäädvustatud said lapsed just nii nagu nad olid, kõik koos pildid tegime statiivi ja taimeri abil.

Uued ostud: 1ese=1euro

Millal te viimati ostsite kaltsukast midagi, mis maksis 1euro? Okei, ma suudan kohe paar ostu meenutada Keila Sõbralt Sõbrale poest, kus lasteriiete eest maksin vist 50senti tükk ja endale ostsin nii nädal enne seda lillelise pusa euroga. Aga üldjuhul on ajad, kust kaltsukast euroga midagi saab möödas. Niiet kui ma nädala alguses hetketuju ajel Nõmme Repeatist (Raudtee 52a, facebookis Leiupoe nime all) läbi astusin ja müüa teatas mulle, et kõik asjad on euro, siis ma esialgu mõtlesin, et kas ma ikka õigesti aru sain. Tuli välja, et sain. 

Üks lihtne õunakook

Mu kook ei ole pealt mitte kõrbenud, vaid algses retseptis oli peale raputamiseks üsna suur kogus kaneeli ja suhkru segu, mis jättis tumeda välimuse).

Ma sain endale sünnipäevaks elektriahjuga gaasipliidi ja pärast aastate pikkust küpsetamispõuda, sest vana ahi seda lihtsalt ei võimaldanud olen ma taas kokkamise võlusid avastamas. Mingi eriline hobikokk ma ei ole ja kahtlustan, et jään alla ka suuremale osale pereemadele, aga üks väike samm korraga. Kuna mul mingit retseptivaramut ei ole, siis vaikselt olen endale märkmikku kirja pannud mõned hoidiste ja ka lihtsamate toitude retseptid. Ja lihtsa all pean ma silmas seda, et ma ei pea võid noaga jahuga segamini hakkima (kuidas seda üldse tehakse? ma seda lauset lugedes juba sulgen retsepti ja hakkan järgmist otsima) või munavalget ja munakollast eraldi vahustama ehk kõik retseptid, kus saab munad lihtsalt suhkruga vahustada ja kõik koostisosad taignaks kokku keerata on need retseptid, mida ma esialgu katsetada julgen ja ühte sellist õunakoogi retsepti ma täna jagangi. Seda enam, et lapsed söid ära mõlemad kaks tükki, preili tegi imestusest suuri silmasid ja uuris, kuidas see kook nii imeline tuli (täpselt nii küsiski) ja isegi Raiko kiitis, No järelikult on tõesti hea kraam.

24.09.2017

Ma võiksin alustada tänast postitust jälle sellega, et olen haige. Oma eelmistest muredest sain lahti ja kohe algasid uued mured - klassikaline kurguvalu ja nohu. Ise tegin ka juba nalja, et eelmine kord kui vanemad külas käisid siis olin haige ja nüüd jälle, et ma polegi vahepeal terveks saanud. Tegelikkuses ikka sain korraks terveks.

Hommikusöögist

Ma ei hakka rääkima seda juttu, kuidas hommikusöök on kõige tähtsam eine päevas. Ma tean mitmeid inimesi, kellele ei sobi hommikusöögi söömine, ma ise aga kuulun täiesti teise kategooriasse. Ilma hommikusöögita ma lihtsalt ei jaksa toimida ja tühja kõhuga lähen ma kurjaks. Ma üldse olen vist naisterahva kohta üle keskmise isuga. Aga viimasel ajal on mul hommikusöögiga kurvad lood, mitte et ma süüa ei tahaks või suudaks, aga kuna ma käin vahetustega tööl, siis kella 6st ma veel süüa ei taha ja siis söön hoopis veidi hiljem kui jõuan tööle. See on kusjuures mu nädala kõige tervislikum hommikusöök, sest sel päeval söön putru. Veidi keerulisem on ülejäänud kahe vahetusega, kus lastega samal ajal ärkan/uksest välja lähen, sest nemad söövad hommikust lasteaias ja siis samal ajal ise süüa ja neile öelda, et te ei saa tundub natuke veider, seda enam, et neil ju on siis juba kõhud samuti tühjad. Hommikuti varem ärgata ja kõik koos kodus süüa poleks meil aga kindlasti lahendus, sest esiteks ma lähen kodust välja erinevatel aegadel ja ma olen kindel, et see teeks õigel ajal uksest välja saamise kogu pere jaoks palju raskemaks.

Haige olemisest

Üleeile jätsin apteeki 30€. Ma ausalt ei tea, kas ma olengi sellise summa eest apteegist varem rohte ostnud. Ilmselge märk sellest, et keha on stressis ja nüüd löövad järjest kõikvõimalikud hädad välja. Näiteks tuli mul huulele ohatis, mida pole mitu aastat näinud ja mul on juba 2 nädalat nohu ja kurk valus. Päris nohu-nohu enam pole, aga täitsa õige olemine ka pole. 

OOTD: 1.september

Mu tavapärane tööl käimise riietus on teksad ja pluus, hästi lihtne ja mugav. Üldiselt on selline riietus meil kogu kollektiivi iseloomustav, aga esimesel septembril oli meil majatäis pidulikes riietes naisi.

Selle aasta viimane suvine outfit?

Mulle tundub, et suvesoojaga on nüüd tõesti ühel pool ja tagumine aeg on jakid-tagid välja otsida. Ma juba paar päeva istun toas villaste sokkidega, sest jahe on. Aga korraks meenutame eelmise nädala lõppu kui veel soe oli.

Pildipostitus: Lastega Soomes

Kell näitab üsna hilist õhtutundi, õues sajab vihma, lapsed on magamas ja mina istun klaasikesega ekraani taga ja vaatan meie nädal tagasi toimunud reisipilte. Minu jaoks oli see rohkem külaskäik õe juurde, kuid laste jaoks kahtlemata suur reis, niiet jääme siis selle reisitermini juurde, seda enam, et me see aasta lisaks õe juures olemisele ka natuke rohkem kõik koos ette võtsime. Vahvaid pilte on mul palju ning mõned enda lemmikud valin ka teile näitamiseks.

Uued ostud: Soome kaltsukatest

Ma olen oma reisilt Soome tagasi ja aeg on kord aastas ilmuva Soome kaltsukatuuri postituse käes. Käisin juba eelmisest aastast tuttavates Nummela kaltsukates - mõni oli muutumatuna seisnud, mõni täiesti teine oma olemuselt.

Keila kaltsukad

Kaardistasin ülesse kõik endale teadaolevad Keila kaltsukad, hetkeseisuga kokku 7 poodi. Nii justkui oleks pisikese linna kohta valikut küll, aga tegelikult on kaubavaliku ja kvaliteedi olukord üsna kurb. Ma olen siin blogis kiitnud palju Keila turu kaltsukat, kust ma ise väga palju ostmas käisin, samuti olid turul lahtised kasutatud riiete kuhjad. Kuna uus turg alles valmib, siis neid kaltsukaid hetkel avatud pole, aga ma siiralt loodan, et turu kaltsukas tagasi tuleb. Seniks aga nimekiri ülejäänutest, mis järjestuvad lihtsalt minu rattateekonna alusel.

OOTD: 11.07.2017

Juuli algusega hakkas mul mõnusalt pikk suvepuhkus, mis otsapidi augustissegi jõuab. Kui võiks arvata, et puhkusega jõuab palju kodust välja, siis mul on vastupidi - olen hoopis seni väga kodune olnud (näiteks mitu päeva põrandat plaatinud). Peamiselt liigun kodust välja lastega raamatukokku, kus on ka mängutuba või näiteks eile veetsin mitu tundi ehituspoes. Niiet jah, erilisi uhkeid outfiti pilte mul jagada pole. Osa puhkusest veedan ma siiski kodust väljas ja ilma seguämbrita ühes käes ka, niiet ehk on mõned uhkemad riietuse fotod ka tulemas, täna aga üks lihtne ja igapäevane.

Bussireis lastega

Ma ei tea, kas Tallinn-Võru-Tallinna just bussireisiks nimetada saab, aga laste jaoks oli see seda kindlasti. Olime kutsutud Võrusse oma heade sõprade juurde maja ehitamise talgutele ja nende noorima lapse sünnipäevale. See on perekond, kelle juures me end alati väga oodatuna tunneme, kelle pooled sõbrad on saanud ka meie sõpradeks ja kelle lapsed on sõpradeks meie lastele. Lisaks paikned nende ehitatav kodu Võrumaa põldude ja metsade vahel, niiet polnud kahtlustki, et me neile appi ja külla tahtsime sõita. Ainus murekoht oli see, et Raiko ei saanud tulla ja tal oli autot vaja ja nii ma reedel koos lastega bussireisi alustasingi. 

Empsiga kaltsukates

Reedel käisid mul vanemad Tallinnas. Saime pärast minu tööpäeva Nõmmel kokku ja olime plaani võtnud kaltsukatesse minna. Mööda Tallinnat me sõitma hakata ei tahtnud, niiet valisimegi Nõmme Humana ja Repeati. 

Emaga koos shopata on lihtne - ta viitsib nagu minagi hunnikute kaupa asju proovida ja pärast sama suure kuhja minu proovitavat ka ära vaadata. Mu arvamust välimuse osas hindab ta kõrgelt, räägib muudkui, et olen meie pere stilist. Sellest on muidugi asi kaugel, aga meie pereliikmetest panen ma tõesti riietusele kõige rohkem rõhku, ema ja õde on rohkem mugavusele rõhujad (ja teinekord ainult mugavusele). Kui ma Saaremaal vanemate juures käin ja vanemad on lähiajal kusalegi üritusele minemas, siis ema laseb mul ka tihti komplekti ette valmis valida. Mulle endale selline asi ei sobi, ma valin küll tihti komplekti ette valmis, aga viimasel hetkel hakkan kahtlema ja otsustan hoopis tuju ajel.

Blogiauhinnad: 2017 aasta muljed

Kes blogi facebooki lehega kursis on, siis juba teab, et ma lõpuks valge kleidi kasuks otsustasin. Ma plaanisin seda Paavli e-poest 6€ eest ostetud kleiti juba kuu-kaks tagasi blogiauhindade üritusel kanda, aga viimasel hetkel polnud kindel ja otsisin lisavariante ka ja isegi laupäeval riietudes proovisin veel teised variandid ka üle. Aga ma tahtsin riietuda erinevalt kui eelmistel aastatel ja mitte selles mõttes, et teist riietust vaid natuke teist stiili. Esimesel aastal kandsin pükse ja pitsilist triiksärki kollase pintsakuga, mis oli selline viisakas ja pigem tagasihoidlik valik, eelmisel aastal oli kirju kleit ja pintsak ja see oli kindlasti silmatorkavam ja lõbusam riietus kui esimesel aastal, samas pintsak lisas viisakust. Sel aastal tundsin, et valge kleit on teiste võimalustega võrreldes moodsam ja stiilsem valik ja ma tahtsin midagi uut proovida ja see panigi mind lõplikult selle kasuks otsustama.

Kleit: Paavli kaltsuka e-pood, kott: Like Twice, kingad: kaltsukast ja enda tuunitud

Blogiauhinnad: mida selga panna?

Enamikel blogiauhindade üritusele minejatest on enda riietuse paika pannud, mina otsustasin, et midagi spetsiaalselt ei osta, vaid valin riidekapis olevatest riietest. Riietus, vähemalt eelmise aasta põhjal, varieerub teksapükstest ballikleitideni. Ma eelistaks sinna vahele jääda. Samuti ei saa mul olema juuksuri poolt tehtud soengut ega meiki, teen kas lokid või sirgendan kodus ja kerge meigiga saan ehk ka sellel tasemel, et päris piinlik ei ole hakkama. Ehk üritan asja mitte suuremaks mõelda kui on. Aga ma ei suuda otsustada, millist riietust kanda, aidake valida!

07.06.2017

Ma parem ei hakka pikemalt rääkimagi sellest, kuidas ma laupäeval reaalselt matkal olles endale pleedi ümber ja kindad kätte tõmbasin, sest no ikka külm oli, esmaspäeval ahju kütsin ja siis kaks päeva kleidi-seelikuga käisin ja sooja ilma nautisin. Mulle muidu meeldib endale õhtuti valmis mõelda, mis järgmine päev selga panna (vahel muidugi hetke tuju ajel muudan ümber), aga nüüd on nii, et täielik loto on, kas võtta talve- või suveriided. Aga eile oli üks neist toredadest suveriiete päevadest, kusjuures see lühike teksajakk on minu enda jaoks täielik suvekuulutaja - kui sellega on mõnus käia, siis järelikult on meil suvi käes.

OOTD: 24.05.2017

Ma olen varemgi kirjutanud, et mu igapäevane riietus on teksad ja T-särk, nö uhkematel päevadel vahetan T-särgi pluusi vastu ja lisan ehk isegi kaelakee. Kõlab eriti pidulikult, eks? Nii pole midagi imestada, et ma kasutan ära iga võimalust end veidigi rohkem lille lüüa. Eile viiski Raiko mind kinno vaatama Kariibi mere piraatide uut osa. Ma filmist endast ei ole õige inimene kirjutama, sest ma muideks ei ole eelnevaid osasid näinud ja kahtlemata ei ole tegemist ka tüüpilise filmiga, mida mina vaataks. Ma lihtsalt olen läbi ja lõhki romantiliste komöödiate tüdruk, aga see ei tähenda muidugi nagu ma kahekesi aega kodust väljas ei oleks nautinud.

Redisain: kingad

Need helesinised kingad on oma kujult ideaalsed, see tähendab, et need ei tee mu jalga visuaalselt suureks ja on jalas hästi mugavad. Kui ma veel degusteerijana töötasin, siis pidin mitu tundi ühel kohal seisma ja nende kingadega jaksas ära olla selle aja. Ostetud on need küll kirbukalt, aga uuena, mis tegi mu pettumuse seda suuremaks, kui üsna ruttu neil küljepealt see nö võrgu osa katki läks.

OOTD: 16.05.2017

Kaltsukas: Klementi kirbuturg (Akadeemia tee 33, Tallinn)

Pood: Klementi kirbuturg
Asukoht: Akadeemia tee 33, Tallinn)
Avatud: E-R: 10.30-18.00, L:11.00-16.00
Maksmine: ainult sularahas (kõrval Konsumi juures SEB automaat)
Boksi hinnad (laud + stange): 40€/kuu, 10€/nädal
Ühistransport: bussid nr 9, 24, 24A, 36 Akadeemia tee peatus ja 11, 20, 20A Kadaka peatus, trollidega 3,1,5 Mustamäe peatus

Uuskasutuskeskus kutsus külla

Uuskasutuskeskus kutsus mind koos paari teise toreda blogijaga endale eelmisel nädalal külla. Ma ei ole just ülemäära paljudel blogijatele mõeldud üritustel käinud, aga ka mõne põhjal tekib võrdlusmoment. Ma ei tea, kas Uuskasutuskeskusel oli miski ürituse korraldamise õpik, aga pekki kui õigesti kõik tehtud oli. Päriselt ka! Ma olen käinud üritusel, kus laual oli pakk küpsiseid ja viinamarjad ja otse pudelist sai endale plasttopsi mullivett ja odavat veini valada ja pärast 5 minutilist sissejuhatust käis lause, et loodetavasti te siis ostate täna meie poest midagi. Ja see oli kogu sisu. Uuskasutuskeskuse üritus algas juba kutsest, mis oli personaalne. Teate kui hea meel mul oli näha paberkandjal kutset, kus oli kirjas "Armas Agnes", mitte üldine hea blogija vms.

Miks ma Sekkarileiud blogiga see aasta blogiauhindadel ei osale

Tõsi on see, et see aasta ma siinset blogi Eesti Blogiauhindadele ei nomineerinud. Kuigi käivad jutud, et osad blogid ei osale üritusel, sest korraldaja on nõme või teatud blogijad olevat liiga eliit selle ürituse jaoks jne, siis minu põhjused on palju lihtsamad - nimelt olete ehk märganud, et viimasel ajal on mu blogi natuke muutunud. 

Olen lisaks tavapärastele outfiti piltidele ja kaltsukate postitustele sõnu ritta seadnud ka veidi muudel teemadel ja see on miski, mida plaanin ka edaspidi teha. Põhirõhk on ja jääb siinses blogis sekkarileidudele, aga see blogi on mu hobi olnud mitmeid aastaid ja ma tahaks siia sisu luua rohkem kui ainult riietuste pildistamine võimaldab. Mul ei ole võimalik iga päev oma riietust üles pildistada, eriti pimedal ajal või päevadel, mis mööduvad lastega koos kodu remontides või hoovis möllates - no need outfitid ei ole midagi, mida vist nii väga näidata tahaks. Niiet võimaluseks tihedamini kirjutada on natuke oma blogi teemat laiendada. Ma luban, et päris kõigest ja kõigist ei kirjuta, aga kui on midagi, mis mind kõnetab, siis saab see edaspidi siin blogis ilmuma. Ja just see on põhjuseks, miks ma see aasta selle blogiga EBA-l ei osale, sest ma pole veel päris kindel, kuhu see kõik välja viib ja milliseks täpselt see blogi muutub ning kas ma enam päris moeblogi olen.

6 päeva - 6 riideeset: tulemus

Osalesin moerevolutsiooni raames 6 päeva väljakutses, mis seisnes 6 riideeseme välja valimises ja siis 6 päeva ainult nende kandmist. Vabalt võis vahetada jalanõusi, ehteid, aksessuaare, pesu. Ma küll lõpuks tegin ära 5 päeva riietuse, lihtsalt ma juba 5 päeval tundsin, et ootan pikisilmi väljakutse lõppu, et saaks midagi muud kanda.

DIY: Lilledega peavõru

Hei! Mul on täna teile näitamiseks üks imelihtne isetegemise õpetus, mis tegelikult õpetamist ei vajagi. Suurim raskus on ma usun hoopis soodsas algmaterjali leidmises, et isetegemisel eelis oleks. Käisin paar päeva tagasi Keila Sõbralt Sõbrale poest läbi ja ostsin kunstlilledega küünlarosette. Ühe hind oli paarkümmend senti ja poes oli neid täitsa mitu - ostsin kõik ära.

OOTD: 18.04.2017

Kiire postitus eilsest riietusest ja sellega tõmban ma ühtlasti ka joone alla sellele "6 päeva-6 riideeset" väljakutsele. Blogis on seega 4 selleteemalist outfiti postitust, viies on mul ülesse pildistamata ja suure tõenäosusega teen foto nüüd tagantjärgi ära ja lisan kokkuvõtvasse postitusse, aga 6.päev jääb minu poolt teostamata. Ma ausalt lihtsalt enam ei taha neid samu asju juba järjest mitmendat päeva kanda ja aknast välja vaadates tahan ma hoopis oma sooja jope selga panna. Aga pikemalt oma tunnetest ja mõtetest kirjutan järgmises postituses.

Kui keskkonnateadlik ma olen?

Manjana kirjutas pika postituse keskkonnateadlikust käitumisest. Ma lugesin ta postitust ja mõtlesin, et ohoo, ma olen vist ka keskmisest eestlasest teadlikum, ma ju ikkagi ohtralt tegelen taaskasutamisega ja sorteerin prügi. Siis võtan aga lahi Nullkulu blogi ja tõmban oma illusioonile vee peale (ja olgugi, et kõnekäänd, siis näe, juba raiskan vett).

Prügi sorteerime me kodus küll ja seda, et me prahti maha ei viska pole mõtet rääkidagi. Isegi mu kolme aastane preili teab, et need, kes prügi maha viskavad on rumalad (ja just täna arenguvestlusest lugesin, et laps oli öelnud, et prügi ei tohi maha visata, sest muidu võib selle peal libiseda).

Üks pilt meie kodust maja ostes. Nüüdseks on saanud sellest ruumist osa meie elutoast.

OOTD: 13.04.2017

6 päeva väljakutses jõudis tänasega järg kleidi kätte. Valisin ikka ilma kleidi jaoks, eksole!? Õnneks olid mul veel kõik soojemad jalanõud ära pakkimata. Lisaks jalanõudele mugandasin ma tänast riietust ilma tõttu veelgi - algselt oli mul kleit triiksärgi peale sobitatud, aga viimasel hetkel panin veel kampsuni kogu komplekti otsa. Õnneks õhtul oli ilm juba kevadisem, aga väike lootus nädalavahetusel poja sünnipäeva õues pidada on üsna väikseks järgi jäänud. 

OOTD: 12.04.2017

Eilne postitus jäi vahele, sest lapsed jäid nohuseks ja olin nendega kodus. Kusjuures see on esimene kord poole aasta jooksul kui olen töölt puudunud, veider oli. Ühelt poolt tundsin ma süütunnet, et tööl ei ole, seda võimendas kindlasti ka see, et lapsed sellest väiksest nohust hoolimata end hästi tundsid, niiet me pigem õues päeva mööda saatsime ja lapsed otseselt haiged ei tundunud. Nagu klassikaline nädalavahetuse päev. Ainult sinepipulbriga jalavannid ja aeg-ajalt laste ninade nuuskamine reetsid, et puudun töölt põhjusega. Teisest küljest ma nii nautisingi seda vaba päeva lillepeenart rohides ja lastega mängides.

OOTD: 10.04.2017

Kes hommikust postitust luges, siis juba teab, et peaaegu terve nädala näeb siin 6 eseme erineva kombineerimise tulemusel kokku pandud outfitte. Kusjuures valiku, mis need 6 riideeset peaks olema, tegemine ei olnud üldse lihtne - üritasin olla võimalikult praktiline ja valida esemed, mis kõik omavahel sobiks ja mille kombineerimine mulle võimalikult palju erinevaid kombosi annaks. Aga tee, mis tahad, 6 eset on ikkagi 6 eset, niiet võimalusi on üsna piiratult. Üritan selle nädala jooksul suuremat rõhku aksessuaaridele panna, et tegelikult samast outfitist võimalikult erinev tulemus välja võluda :)

Tegin statiivi abil pilte, endast, aga lapsed tulid samal ajal lasteaiast koju ja vaikselt imbusid ka pildile. Tulemuseks on pea terve pere fotol :)

6 päeva - 6 riideeset

Veidi aega tagasi kirjutas mulle Slow praktikant Liisi, kes kutsus mind (nagu ka kindlasti paljusid teisi blogijaid, sest khm-khm "Tere, hea blogija!") osalema moerevolutsioonil, mille raames on neil üleskutse blogijatele teadliku elustiili ja moe kajastamise kohta. Võimalusi osalemiseks oli mitmeid, näiteks osta kasutatud riideid või teha riidevahetust või hoopis oma riietele ise DIY projektidega uus hingamine anda ja neid asju oma blogis jagada. Neist enamikke teen ma igapäevasel ju niigi, seega otsustasin hoopis 6 päeva väljakutse kasuks. Ehk valisin endale 6 rõivaeset ja järgmised 6 päeva kannan ainult neid. Pesu, aksessuaare jms võib vahetada palju süda lustib. Järgmised 6 päeva neid outfitte teiega jagangi. Ma siiski mugandan olukorda nii palju, et need outfitid jäävad kodust väljas käimiseks, mul ei ole mõeldav oma roosa mantliga lastega õues liumäest alla lasta :)

Suured rinnad - peale sunnitud iluideaal?

Mul oli vaja osta endale ihukarva rinnahoidja, sest teadupärast (ma küll varem ei teadnud) pidavat see heledate pluuside alt vähem läbi paistma kui valge rinnahoidja. Ja mul ausalt ei olnud ühtegi beeži rinnakat. Soov oli mul väga lihtne - beež, ilma push up-ita, T-shirt bra. Kuna mu töökoht on üsna Kristiine keskuse lähedal ja sealt on pärast mugav rongile hüpata, siis sinna läksingi. Reservedis ei olnud üldse ihukarva rinnakaid, Seppälä oli remondis, järgmisena jäi ette H&M. 

OOTD: 05.04.2017

Ilma pikema jututa tänane riietus - mugav ja lihtne ja ma tean, et ma olen kõikides viimastes postitustes seda seljakotti näidanud, aga see mahutab ausalt nii palju. Ma käin tööl rongiga, niiet mul on enamasti seal lugemiseks kaasas raamat ja märkmik, kuhu ma kõiki oma tarku mõtteid kirja panen, no näiteks, et palgapäeval ihukarva pesu osta. Mitte, et see meelest ära läheks, aga mulle meeldib nimekirju teha. Kasvõi seda, millised kodused toimetused ühel või teisel nädalal ette võtta, millised rahalised kohustused mul järgmisel kuul on, kuigi need on tegelikult kuust-kuusse samad, aga mulle meeldib kui asjad on paberil kirjas, see kuidagi annab mulle automaatselt tunde, et asjad on kontrolli all. Lisaks märkmikule ja raamatule võtan ma endale lõuna kaasa, need kolm on mu igapäevast peab-kotti-ära-mahtuma ja üllatavalt paljudesse ei mahu, sest ma ei taha toidukarpi kotis serviti keerata, parem on Murphyt mitte välja kutsuda.

OOTD: Roosa

Täna on mul teile näitamiseks ühe paar päeva tagasi kantud riietuse fotod. Plaanisin neid sama päeva õhtul postitada, aga ma suutsin haigeks jääda ja kuigi ma juba ööl vastu kolmapäeva kurgus kahtlast kriipimist tundsin ja kohe ka rohtu võtsin, siis praeguseks hetkeks ei ole seis sugugi parem. Neelata on väga valus, lisaks mingi kahtlane seljavalu, mis ei pruugi tingimata haigusega seotud olla, vaid võib tuleneda ka töö juures tõstmisest. Ärme unusta ka kerget nohu ja päev otsa kestnud peavalu. Ma ei tea, kas see aasta ongi haigestumisi rohkem või lihtsalt minu tervis kehvem, aga no ma olen juba viimasel ajal nii kord kuus töbine. Ma kahtlustan, et oma osa on ka töökohal, kus palju lapsi ja mõni neist ikka ilmub kohale nohuse-köhasena. Niiet põhimõtteliselt on see vist umbes sama nagu lapsed esimest aastat lasteaias, kus nad haiged on kui terved.

Tulevane moeblogija?

Raiko rääkis mulle eilsest ühe armsa loo, mida teiegagi jagada tahtsin. Nimelt hakkas ta lastega õue sättima, et poodi minna, kui Mariette (3a) teatas, et temal on teist pluusi vaja. See iseenesest ei ole siin majas mingi üllatus. Jauramist selle üle, et juba seljas olev ese või minu poolt valmis otsitud riided ei sobi kuuleb siin majas isegi liiga tihti. Tavapärane on soov panna selga just see pluus või retuusid, mis just tol hetkel pesus on.

Eile arenes aga soovist pluusi vahetada lugu edasi. Tõi ise ilusti enda toast kapist uue pluusi, aga selga ei pannud ja küsimise peale, et miks, teatas et ta ei saa enne riide panna kui on oma riietest pilti teinud. Siin siis tema photoshoodi tulemus :)

OOTD: 15.03.2017

Ma mõtlesin, kas tänast outfiti postitust mitte homseks jätta, sest vahel ei kuule minust siin blogis kaks nädalat midagi ja siis korrapealt kaks postitust samal päeval. Aga mul on mingi hull kevade tuhin peal. Kevad kusjuures on mu vaieldamatult lemmik aastaaeg - peamiselt seetõttu, et talv ei meeldi mulle üldse. Ma muutun talvel uimaseks ja vaevlen energiapuuduses, millega mõnikord kaasneb ka tigedam meeleolu, aga nii kui õhus on kevadet tunda, tuleb mul hunnikuga energiat ja ma kodus muudkui mässaks - küll ehitaks ja tõstaks tubades mööblit ringi, küll pistaks juba seemneid mulda ja prooviks siit-sealt riisuda ja siis ma tahaks igal pool käia ja teha. See, kas ma jõuan on muidugi iseasi.

Kust kohast algab minu enesekindlus?

Triin kirjutas enesekindluse teemal ja see postitus jäi mind millegipärast "kummitama" ja ma hakkasin mõtlema, kas ja kui enesekindel  ma üldse olen või millised asjad mulle enesekindlust lisavad. Ma usun, et ükski naine ei armasta oma keha 100%, kui ma ise peaks valima, siis jääksin enda puhul sinna 80% kanti ja seega ei saa ma ka öelda, et ma oma keha armastan. Pigem nimetaks ma oma keha tubliks ja et ma olen sellega rahul ja selle üle õnnelik, aga need rahulolematust pakkuvad 20% ei lase mul öelda, et ma seda armastan.

OOTD: 01.03.2017

Hei!

Üle pika aja saan teid jälle outfiti piltidega kostitada. Mu viimased pildistamised on sõna otseses mõttes olnud 5 minutiga tehtud ja siis kiire sammuga rongile. Pooltel kordadel saab sedasi pildistades asja ja pooltel mitte nii väga.

Kolmapäeval oli meil mehega võimalus reaalselt üle mitme aasta koos kinno minna. Eraldi käime ikka üksjagu väljas, aga koos minna on alati keeruline, sest tekib see klassikaline lapsehoidmise probleem. See kord ulatas töökaaslane mulle abikäe ja vaatas paar tundi lapsi.

30päeva blogiväljakutse (peaaegu)

Lugesin Marimelli blogist 30päeva blogiväljakutset ja seda lugedes tabasin end mõttes kogu aeg neile küsimustele ise vastamast. Niiet lõpuks otsustasin enda vastused hoopis siia kirja panna, ma küll mõne küsimuse jätsin välja, mis mind lihtsalt ei kõnetanud. Loodan, et teile on ka vahelduseks midagi teistmoodi siit blogist lugeda.

Asjad, mis teevad sind tõeliselt õnnelikuks

1. Lapsed!

2. Raiko, kes on lihtsalt suurepärane isa ja abikaasa. Minu jaoks oli väga oluline, et mees lastega palju tegeleks. Lisaks ei ole ma kunagi tema suust kuulnud, et ma ei võiks midagi teha - ei ole sellist asja, et mees ei luba!

3. Mu vanemad, kes abistavad ka siis kui ma ise ei tihka abi küsidagi. Nad ei oota, et ma kurdaks kui ehitamisel on abi vaja või kui mõni kuu on rahaliselt raskem, vaid pakuvad oma abi ise.

4. Oma kodu. Meil saab juba umbes nädala pärast 5 aastat oma maja ostmisest. See aeg on olnud nii täis rasket tööd ja vaeva, mõningaid halbu üllatusi kui ka aeg täis kindlustunnet, rahulolu ja suurt õnne.

5. Töökoht. Nüüdseks olen ma oma praeguses töökohas 5 kuud ja kuigi ka seal on raskeid hetki, nii füüsilisi kui vaimseid, siis olen ma väga rõõmus, et mul on võimalus oma erialasel töökohal töötada. Lisaks on mul lihtsalt suurepärased töökaaslased.

6. Vana mööbli korda tegemine.

7. Hapukurgid ja hea raamat vannis.

OOTD: 22.02.2017

Üks mu klassikalistest tööl käimise ja "busy mom" riietustest. Üle pika aja läksid lapsed jälle lasteaeda, seejärel jäi mul koju tagasi jõudes veel nii 10 minutit, et rongile tormata (ja neist 10st 5 ma tegin pilte). Aga jumal tänatud, et mulle tegelikult meeldib vara üleval olla ja siis kui kõik teised veel magavad kodus toimetada. Pange tähele, et ma ei kirjuta, et meeldib vara ärgata, see ei meeldi, aga kui ma juba ülesse end saanud olen, siis on kõik hästi.

Jaanuari ostud

Hei!

Täna toon teieni terve eelmise kuu kaltsukaostud. Kuna neid nii ütlemata palju pole, siis tundus mõtekas hoopis üks ühispostitus teha, selleasemel et teile iga kord ühe uue ostu postitust jagada. Usun et sedasi on lugejatele põnevam ka.

Foto sellest, kuidas üks preili asju pildistades kangesti kaamera ette hüppamist naudib :)

Kaltsukas: Repeat (Sõpruse pst 3, Tallinn) - üle pika aja pettusin

Pood: Repeat
Asukoht: Sõpruse pst 3, Tallinn
Avatud: E-R 11-18.30, L 11-16
Maksmine: sularaha, kaardimakse

OOTD: 03.01.2017

Terve igaviku (täpsemalt septembri keskpaigast) ei ole siia jõudnud mitte ühtegi outfiti postitust. Ja ometi on need mu enda ühed lemmikud. Aga mul tõesõna on väga raske leida aega, et oma riietust tööpäevadel pildile püüda, kõik see valge aja puudumine ja muud jutud, no ja nädalavahetused on mul enamasti lastega üsna kodused. Aga praegu on mul veel uue nädala alguseni puhkus ja proovin siin lisaks pikkadele unedele, pisiremondile ja paljudele raamatutele ka mõned riietused ruttu fotole püüda. Lisaks on mul õde reedel külla tulemas, niiet saan talle ka fotograafi rolli peale sundida.

Aasta lemmikud! Mida tõi 2016? Mida on oodata uuelt aastalt?

2016 on minu jaoks olnud hea aasta, palju on olnud muutusi, aga need ainult heas suunas. Aastat alustasin ma ajutiselt osalise ajaga tööle minnes. Käisin iga päev paariks tunniks koristamas. Raian oli siis veel alla aastane ja sai rinnapiima, kuid kuna Raiko oli lapsehoolduspuhkusel, siis osalise ajaga töö oli hea variant alustada töömaastikul. Veebruarist läksin tööle Eesti Leivatööstusesse ja kuni poole septembrini töötasin Keilas degusteerijana. See oli väga huvitav aeg, ma sain esiteks hästi palju enda jaoks uusi tooteid proovida (millele söödik minus ütleb jaaa!), lisaks uusi sõpru ja tuttavaid. Mõni siiani tänava peal tunneb ära ja teretab. Oktoobri algusest läksin ma esimest korda elus oma erialasele tööle ja siiani olen ma küll väga rahul. Ma mingi aeg pelgasin, et kas ma üldse erialasele tööle lähen, mul oli pärast kooli lõppu tekkinud rohkem kui 3 aastane paus ja ma veidi tundsin, et ma äkki ei oskagi enam midagi. Praegu õnneks võib vist öelda, et need hirmud olid alusetud ja kõik sujub hästi. Lisaks on mul maailma ägedamad töökaaslased, klappisime esimesest hetkest peale.